Lääneriikide võitluslennukid patrullivad nüüd Eesti, Läti ja Leedu kohal, nagu me unistasime a. 1944. Tollal uskusime me, sageli risti vastupidi kainele mõistusele ja loogikale, et Briti ja Ameerika väed teevad dessandi Murmanskisse ja napsavad kogu Ida Euroopa otse Stalini nina alt ära oma hoolde.
See usk oli muidugi nii sinisilmne kui üldse võimalik, sest Eisenhower ei lubanud liitlaste lennukeil minna tolligi idapoole Elbe jõge. Aga meie südamed oli tulvil goodwillist anglo-ameeriklaste vastu ja on seda tänapäevani.
See usk anglo-ameerika päästeingli tulekusse tiivustas muide ka eesti noorte võitlejate massilise siirde Soome, vabatahtlikena Suomen Armejasse. Väärib märkimist, et värskeim teos soomepoiste saagast ilmus trükist just käesoleval kevadtalvel, kuu aega enne NATO laienemist (Raul Kuutma „Kolmas tee“. Olioni kirjastus, Tallinn, 2004).
Kuid ma ei räägi siin eeskätt mitte soomepoiste unelmast, vaid sellest võrratust lavapildi muutusest, mis toimus Euroopas 2. aprillil k.a, kui Brüsselis heisati Eesti, Läti, Leedu, Slovakkia, Sloveenia, Bulgaaria ja Rumeenia rahvuslipud NATO peakorteri esisel liikmesriikide lipuvardaisse ning NATO õhujõud, neli Belgia F-16 tüüpi hävituslennukit, sooritasid oma esimese viisakusvisiidi Balti õhuruumi ja maandusid Leedu lennuväljal. Sellega oli Eesti võetud NATO vihmavarju alla ja mälestus meie sõja-aegsest unelmast otsekui pronksi valatud.
Washington Times tervitabki NATO tänavust laienemist kui Lääneriikide sõjaaegse võla tasumist Ida-Euroopale, kirjutades: „See laiendamine on võimaldanud Lääne võimudel lunastada üks II maailmasõjaga tekitatud ülekohus, andes NATO uutele liikmetele tagatise, et neil ei tarvitse enam iialgi seista üksinda silmitsi (võõra) ülemvõimu või mistahes muu ähvardusega.“ (WT, 4.aprill).
Ei ole asjatu kõnelda võõra võimu ähvardusest, kui alles hiljuti sai teatavaks, et Vene hävituslennukid tungisid mullu sügisel Eesti õhuruumi, põhjustades nootide vahetuse Tallinna ja Moskva vahel. Kaitseminister Margus Hanson kinnitas, et edaspidi on Eesti õhuruum piiririkkumiste vastu kaitstud samal viisil nagu USA, Saksa või Prantsuse oma.
Vene uus välisminister Sergei Lavrov kirjutab Wall Street Journal’is: „Termin 'elulised huvid' ei tähenda (meie) teatavat õigust avaldada oma naaberriikidele survet. Küsimuse all on üksteise legitiimsete murede austamine julgeoleku, majandusliku arengu ja inimõiguste alal.“ (WSJ, 31. märts).
Selle sõnastuse järgi on Moskval ikkagi 'teatav õigus' surve avaldamiseks olemas, kuigi ta seda võibolla ei kasuta. Ja ta ei ole loobunud tõlgendamast vene rahvusvähemuste olukorda Eestis ja Lätis inimõiguste rikkumisena ja seda tõlgendust levitamast rahvusvahelistel foorumitel. Kas see ei ole surve avaldamine?
Nüüd, NATO täieõigusliku liikmena, võib Eesti vähemalt loota, et Venemaa ei kasuta oma survete avaldamiseks hävituslennukeid.