Kõige tähtsam oli tõenäoselt USA mereväe roll: toimetada Indoneesia, Tai jt. Kagu-Aasia riikie lennuväljadele kuhjunud abipakke purustatud asulaisse. Selleks oli praktiliselt ainult USA võimeline tänu oma teenistusvalmis lennukikandjatele, hiigel-transpordilennukitele ja arvukatele helikopteritele. Teiseks on Ühendriikide kaitsepoliitika juba aastaid rõhutanud oma väeüksuste mobiilsust ja koordineeritud dislokatsiooni. Nagu Washington Times ütles, suudavad Euroopa suurriigid välisministeeriumi andmeil hädaabi korras kiiresti kohale toimetada ainult 3 —5% oma kaitsejõududest; Ameerika vägedest on selleks aga valmis 75%.
Liberaalse Washington Post’i välispoliitika eksperdi Jim Hoaglandi hinnangul näitab see, et meie „jätkuvasti suured kaitse-eelarved ja püsivad väeüksuste koosseisud võivad ka inimlikes hädaolukordades olla teistele kasulikud... kuna need Euroopa maad, kes on oma kaitsebüdzhetid ja koosseisud (miinimumile) kärpinud, ei ole olnud võrdselt efektiivsed“ (WP, 9. jaan.)
Sel taustal on otse naeruväärne, kuidas mõned eurooplased reageerivad Ameerika suurejoonelisele panusele hiidlaine ohvrite abistamisel. Tsunamile järgnenud päeval ütles nt. USA-s kuuldava prantsuskeelse uudistesaate „Le Journal“ diktor, et „üllatavalt“ (!) on kõige suurem abisumma tulnud Ameerikalt (see oli siis alles $35 miljonit). Samal ajal süüdistas ÜRO humanitaarabi koordineerija, norralane Jan Egeland, jõukaid suurriike (loe:USA-d) „ihnsuses“ ehk „koonerdamises“ (being stingy). Kas tõesti on sellised epiteedid nagu „üllatav“ ja „ihne“ õigustatud Ameerika kohta, kes on kogu sõjajärgse ajastu püsinud suurima välisabi doonorina maailmas ja annetanud hädaliste abistamiseks rohkem kui kõik teised riigid kokku?
Kõige vähem õigust USA kritiseerimiseks on küll ÜRO-l, kes on kaotanud miljardeid Iraagi rahva abistamiseks mõeldud dollareid skandaalse lohakuse ja korruptsiooni tõttu Iraagi naftaga hangeldamisel nn. Oil for Food projekti raames. President Bush, kes tsunami järel moodustas esimese rahvusvahelise abistamiskomitee, andis abi koordineerimise siiski üle ÜRO-le — arvatavasti rõhutamaks, et ta ei eita multilateraalsete aktsioonide vajadust, vastupidi tema kriitikute süüdistustele. Kuivõrd pädevad on aga ÜRO bürokraadid selle ülesande jaoks? Mõnelgi vaatlejal on ses suhtes kahtlusi. Washington Times’is kirjutab kolumnist Michael Barone:
„ÜRO ametiisikud, kes on saadetud India ookeani tsunamiohvreid abistama, otsivad endile majutuspaiku esimese klassi hotellides, samal ajal kui Ameerika kaitseväelased ning abistamisorganisatsioonid USA-st, Austraaliast, Jaapanist ja mujalt töötavad ületunde, et abistada abivajajaid.“ (WT, 11. jaan.)
New York Times’is arutab lehe resident-filosoof William Safire tsunami teoloogilisi aspekte. Ta jõuab järeldusele, et jõulupüha tsunami ohvrid ei olnud seda „leviatanlikku loodusjõu purset“ kuidagi ära teeninud. Inimesel on õigus Kõigevägevamale vastu vaielda, kui see saadab talle „moraalselt ebaõige“ katsumuse, argumenteerib Safire. Ta toob Piiblist näiteks liialt kannatanud Hiiobi, kes ähvardab Jumala kohtusse kaevata temale osaks saanud raskete nuhtluste asjus, ja tõstab esile, et Jumal ei jätnud Hiiobit sellegi poolest maha nagu ka Hiiob ei jätnud maha Jumalat. (NYT, 11. jaan.)
Leviatan on heebrea mütoloogias koletisliku pool konna-, pool vaalakujulise hiigeleluka nimi, kuid algselt tähendavat see sõna lihtsalt „kaost“. Kes on tele-ekraanil näinud purustusi ja kaootilist olukorda Kagu-Aasia üleujutatud rannamaadel, võib niisiis öelda, et mitte Leviatan ei tekitanud tsunamit, vaid tsunami tekitas Leviatani.