Märtsi keskpaiku tegi Euroopa Julgeoleku- ja Koostöö-organisatsiooni (OSCE) kõrge esindaja Riias Läti valitsusele peapesu rahvuskultuuriga liialdamise pärast. OSCE inimõiguste büroo direktor Gerard Soudmann leidis, et Lätil tuleb „viivitamatult“ muuta oma valimisseadust, kaaluda vene keele kuulutamist ametlikuks riigikeeleks ning kiirendada kodakondsuse andmist „mittekodanikele“, st. peamiselt venelastele. Rahvuskultuuri säilitamine olevat „mõistetav“, ütles Stoudmann, kuid sellega ei maksvat liialdada.
Need OSCE nõudmised on teatavasti kriteeriumiks, mille alusel uued liikmed kas pääsevad Euroopa Liitu (EL) või mitte. Viimastel kuudel on rahvusvaheline debatt Euroopa tuleviku üle jõudnud arusaamisele, et Euroopa rahvad seisavad tegelikult kahe täiesti erineva avenüü algul. Üks neist on NATO, teine — Euroopa Liit. Ja need on kaks ise asja. Päris selgesti väljendub see Washington Posti ühes äsjases juhtkirjas, mis võrdleb Euroopa Liidu ja NATO laienemist järgmiselt:
„Erinevalt EList, mis samuti valmistub laienemisele, moodustab NATO ühise platvormi Euroopa ja USA tihedaks koostööks julgeoleku alal… (kusjuures) Bushi valitsus, toetades (Ida- ja Kesk-Euroopa) maade kaasamist allianssi, võib garanteerida, et Euroopa Külma sõja järgne integreerumine toimub viisil, mis edendab ameerika väärtusi ja säilitab Ameerika juhtpositsiooni (Euroopa) mandril“ (WP, 7. aprill.). Kuid selline „ühene platorm“ ei näi ELi sugugi huvitavat.
Ameerika väärtuste edendamine ei näi olevat kuigi kõrgel kohal ELi (kaasa arvatud OSCE) tegevuskavas. Seda nendib nt. briti nimekamaid zhurnaliste, Daily Telegraph'i toimetaja Charles Moore, kirjutades Wall Street Journalis: „USA on traditsiooniliselt pooldanud ELi edasist integreerumist, pidades seda heaks ideeks. Kuid viimased sündmused näitavad, et see integreerumine on hakanud takistama otsustavate sammude astumist ning omistama institutsioonilist tähtsust just tendentsidele, mis on Ameerika vastased“ (WSJ, 8. märts.)
Briti ajakirjaniku täheldused haakuvad mõni nädal varem Journalis ilmunud juhtkirjaga, mille järgi Euroopa antiameerikalikku liikumist juhivad prantsuse sotsialistid. Aasta tagasi tulid Euroopa mandri mõlemad domineerivad suurriigid, Saksa- ja Prantsusmaa välja oma ELi „Põhiplaaniga“. Saksa versioon näeb ette liikmesriikide suveräänsete õiguste ulatuslikku ülekandmist ELi täitevvõimule Brüsselis. Prantslased püüavad neid mõnevõrra säilitada, kuid tahavad kõigis liikmesriikides läbi viia ühesugust sotsialistlikku re-konstrueerimist (social engineering). Ehk nagu kommenteeris eespool mainitud Wall Street Journal'i juhtkirjas öeldakse:
„Euroopa-sisene debatt (Euroopa tuleviku üle) on nüüd keskendunud integratsiooni-poliitikale, mille raames üks prantslaste juhitud blokk tahab luua senisest rohkem integreeritud (ja sotsialistlikku) Euroopat“ (WSJ, 26. veebr.)
Võime niisiis järeldada, et eurooplastel on praegu terav identsuse kriis. Olukord võib kujuneda sääraseks, et neil tuleb varem või hiljem otsustada, kas identifitseeruda NATOga, mis säilitaks koostöö Ameerikaga, või ELiga, mis pakuks neile marksistide surematut utoopiat — ESRL-i („Euroopa Sotsialistlike Riikide Liitu“).
Ameerika päevikust: Kui ohtlik on Euroopa Liit?
Arvamus
TRENDING
