Sel suvel otsustatakse Euroopa Liidu (EL) saatus. Kas on tekkimas uus autonoomne riigivorm, umbes selline „eurokodumaa“, millest omal ajal kõneles kindral Charles de Gaulle, või hoopis uus geopoliitiline jõukeskus, spetsiifiliselt kavandatud vastukaaluks Ameerika Ühendriikidele, nii nagu sellest unistab praegune Prantsuse president Jacques Chirac. Mõlema variandi vaevuvarjatud eesmärgiks on panna Prantsusmaad mängima Euroopas esimest viiulit — ja leidma tunnustust tõelise suurriigina, mida ta praegu ei suuda olla.

Valiku tegijaiks on referendumid mitmel kriitilise tähtsusega maal: Prantsusmaal (kus otsus on selle lehe lugejani jõudes juba langenud), tõenäoselt ka Inglismaal, 1. juunil Hollandis ning augustis Taanis. Üheainsa riigi, kasvõi Eesti „ei’st“ on küllalt, et tühistada hr. Chiraci visioon. Kuigi on teada, et Eesti üldsus üsna jõuliselt EL-i ideed pooldab, võib kahelda selles, kas Eesti pikemas pespektiivis tunneks end mugavalt Prantsuse käsumajanduse ja pillavate heaolutagatiste katuse all. Nüüd, kus üha enam on juttu Euroopast kui Ühendriikide võimu tasakaalustavast kaaluvihist, on märkimisväärne, et mõneski küsimuses asub Eesti pigem angloameerika kui prantsuse liinil.

Kirjanik Johannes Semper, kes enne Varese valitsusse astumist oli peamiselt tuntud Eesti suurima frankofiilina, võrdles 1930. aastail „prantsuse vaimu“ „eesti vaimuga“ ning leidis suurt sarnasust eriti maainimeste ellusuhtumises ja — kui ma õigesti mäletan — ka huumoris. 70 aasta jooksul on olud sedavõrd muutunud, et maainimesi ei ole kummalgi maal enam palju järele jäänud. Seitse prantslast kümnest peavad nüüd oma elu ideaaliks pääsemist riigiametisse, sest see tähendab eluaegset töökohta. „Konkurents“ on prantslasele rumal sõna (dirty word), ütleb ameerika kolumnist Helle Dale oma Pariisi-kirjas. Ja prantslase religiooniks on Dale’i sõnul „puhkus“, milleks ta vajab vähemalt kuu aega.

Sellise „vaimuga“ sattus Eesti hiljuti otsekonflikti, kui kõne all oli EL-i seaduseelnõu töötajate tööpäeva pikkuse reguleerimiseks. Targad mehed Brüsselis olid järsku leidnud, et Inglismaa peab oma liberaalset tööajaseadust muutma ning kehtestama 48-tunnilise töönädala (Inglismaal on piirmääraks 65 tundi). Eelnõu, mis ei ole veel seaduseks kinnitatud, tühistaks Inglismaale seni lubatud erandi. Inglismaa on lubanud selle eelnõu läbi kukutada mitme teise riigi abiga. Nagu Wall Street Journal teatab, toetavad Inglismaa seisukohta kaheksa EL-i liiget, nende seas Eesti, Poola ja Saksamaa. Tasalülitajate poolel asuvad: Prantsusmaa, Belgia, Rootsi, Soome, Hispaania, Kreeka ja Ungari.

Prantslaste kogemusi tööaja reguleerimisel iseloomustab 35 tunnise töönädala kehtestamine mõned aastad tagasi (millesse ametiühingud arvestasid sisse kahe-tunnise lõunavaheaja). See pidi sotsialistlike sponsorite lootuste kohaselt sundima ettevõtteid uusi töökohti looma, kuid efekt osutus vastupidiseks. Väike ettevõtjaile, näiteks mootortranspordi firmadele või sööklapidajaile, kus äri peab tihti töötama üle südaöö, andis see seadus haavava hoobi, tõstes samal ajal suurtööstuse kulusid, kus uute töökäte palkamise asemel mindi üle ületunnitööle.

Töötute suhtarv Prantsusmaal on nüüd (nagu Saksamaalgi) juba mitu aastat püsinud 10%—12% piires. See on keskeltläbi kaks korda kõrgem kui Ameerikas ja Inglismaal ning — erinevalt anglosaksimaade tööpuudusest — kahel põhjusel. See hõlmab mitte ainult neid, kes ei saa töötada, vaid ka neid, kes ei taha töötada ja elavad riigi abirahadest ära paremini kui tööl käies.

Tõele au andes tuleb öelda, et nii president Chirac Prantsusmaal kui kantsler Gerhard Schröder Saksamaal on taibanud, et töökohtade puuduse peapõhjuseks on nende maade külluslikult garanteeritud heaolu. Aga nad on ummikus, sest iga katse kärpida pensione, töötute abirahasid või muid riiklikke teenuseid, on viimase mitme aasta vältel esile kutsunud massiivseid meeleavaldusi ja tänavarahutusi mõlemal maal. Rahva raugematu halvakspanu viimaseks näiteks olid üldvalimised Saksa suurimal liidumaal, Nordrhein- Westfalenis, kus Schröderi sotsiaaldemokraatlik erakond sai rängalt lüüa keskparempoolsetelt kristlikelt demokraatidelt.

Kuid ei Schröder ega Chirac pole taibanud, et samas tempos heaolu suurenemisega on vähenenud nende riikide kaitsevõime. Reas rahvusvahelistes kriisides ei ole ei Saksa- ega Prantsusmaa suutnud mängu panna omapoolseid kaitsejõude võrdsel tasemel Ühendriikidega. Kui palju shanssi on siis nende näo järgi modelleeritud Euroopal olla mingiks „tasakaalupommiks“ Ameerika vastu? Või on see vaid soovunelm? Washington Times’i kolumnistil Tod Lindbergil on selle kohta teine sõna — fantaasia. Ta kirjutab: „On fantaasia, et ükski riik, isegi kasvõi „Euroopa“, suudaks olla mingiks vastukaaluks Ühendriikidele ilma tegelikult nägemata vaeva ja kandmata kulusid selleks vajalike võimuinstrumentide omandamiseks, milleks aga ei Prantsusmaal ega Euroopa Liidul pole vähimatki kavatsust.“ (WT, 3. mai.)

Nagu öeldud, sel suvel otsustatakse Euroopa tulevik. Praegusel ülemineku ja referendumite perioodil võib oletada vaid üht. Kui Euroopast peab saama vastukaal USA-le, tuleb EL-il loobuda oma heaolu-unelmast; kui aga Euroopast peab saama „Suur Prantsusmaa“, ei ole temast oodata mingit vastukaalu Ameerika Ühendriikidele.

Märkmed: