Kuid Noor-Eesti oli sada aastat tagasi ja taotles Eesti lähenemist Euroopale diametraalselt erinevail põhjusil. Noor-eestlased nagu Gustav Suits ja Friedebert Tuglas tahtsid, et eesti rahvas võtaks omaks Euroopa rikkalikud kultuuriviljad; nüüd loodavad ühinejad, et Euroopa toob Eestile otsekui kingituseks õitsva majanduse, õiguskorra ja demokraatia. Noor-eestlased tahtsid rahvale midagi anda, mis oli juba hõlpsalt saadaval — euroopaliku kultuuri; euroliitlased tahavad aga Euroopalt midagi saada, mida ei ole veel olemaski.
Euroopa kultuur saavutas pretsedenditu küpsuse juba ülemöödunud sajandi teisel poolel — prantsuse ja inglise romaanides, Pariisi teatrielus, Viini ooperis ja operetis ning impressionistide ainulaadses maalikunstis.
Noor-Eesti ajaks möödunud sajandi esimesel kümnendil oli Euroopa kultuurivaramu täis aardeid, mida ei ole enam ületatud, on vaid jäljendatud. Tänapäeva Euroopa võitleb aga poliitiliste ja majanduslike ideede eest, mis ei ole jäljendamist väärt. Seda on viimastel kuudel toonitanud mitmed vaatlejad — isegi mõned eurooplased —, kes on võrrelnud USA konstitutsiooni Euroopa poolvalmis põhiseaduskavandiga — viimase kahjuks.
Washingtoni libertaarse Cato Instituudi esimees William Niskanen peab „Washington Times'is“ nende kahe dokumendi suurimaks erinevuseks kodaniku kohtlemist riigi poolt. USA-s ei lasu riigil kohustust tagada kodanikule igasuguseid hüviseid sotsiaalsfääris (v.a. vandemeeste kohtu tagamine kodaniku nõudel). Seevastu loetleb USA konstitutsioon terve rea eluavaldusi, milles riik ei tohi üksikisiku vabadust kärpida, vaid peab seda pigemini kaitsma (Bill of Rights). Vastupidise näitena tsiteerib Niskanen järgnevat lauset EL-i põhikirjakavandi preambulumist:
Selles ainsas lauses, väidab Niskanen, on kokku võetud viis vaidlustatud mõistet („sotsiaalne turumajandus“, „kestev areng“ jne.), mis tõenäoliselt tekitavad tõsiseid liidusiseseid pingeid, eriti suuremaid ja väiksemaid sotsiaalteenuseid pakkuvate liikmesriikide vahel. Samuti ebamääraselt on kavandis käsitletud keskvõimu ja liikmesriikide vahelisi suhteid, võimude lahususe printsiipi seadusandliku, kohtu- ja täitevvõimu vahel ja veel mõndagi muud, leiab ameerika juhtiv libertaar.
Mainimisväärselt on eurooplastest nt. briti tuntuim ajaloolane Paul Johnson ja kadunud ungari filosoof Balint Vazsony seadnud USA konstitutsiooni Euroopale eeskujuks, kuna see — maailma esimene kirjutatud põhiseadus — on püsinud muutmata läbi kahe sajandi. Samas ajavahemikus on Prantsusmaal kaheksa riigikorda kokku varisenud — neli monarhiat ja neli vabariiki.
EL-i põhikorra kodifitseerimine on toimunud prantslaste autoritaarsel dirigeerimisel, jättes mulje, nagu tahaks Prantsusmaa nüüd luua oma üheksandat riiki.
On hea, et mitmed kriitilise tähtsusega artiklid EL-i põhikirjakavandis on jäetud täpsustamata kuni aastani 2009. Kuus aastat on pikk aeg ja selle kestel võivad mitmed asjad muutuda, eeskätt prantslaste domineeriv roll Euroopa tuleviku määramisel.