Vana Mandri ilme on viimastel aastatel tunduvalt muutunud, kuid suurim muutus on võibolla alles tulemas. Eestile on see ülima tähtsusega, kas Euroopast saab vasakpolne super-bürokraatia või keskparempoolne vabatahtlik konföderatsioon. Ainult viimane võib garanteerida eesti rahva püsimajäämise.
Õnneks on aga viimaste aastate poliitiline trend Euroopas olnud järjekindlalt vasakult paremale. Neli aastat tagasi oli Euroopa Liidu 15 liikmesriigist ainult kahel parempoolne valitsus — Iiril ja Hispaanial. Kõiki teisi valitsesid vasakpoolsed erakonnad või koalitsioonid. Käesoleva aasta lõpuks võib nendest olla järele jäänud ainult kolm — Rootsi, Belgia, Kreeka — ennustab Wall Street Journal. Kõigis teistes on valitsusohjad siirdunud mõõdukate parempoolsete või keskparempoolsete koalitsioonide kätte.
Parempoolsete valitsuste allakäik algas 1990. aastate keskel, kui Inglise Labour puhastas oma põhikirjast välja marksismi ja saavutas Tony Blairi juhtimisel valimisvõidu sisuliselt konservatiivse platvormiga. Seejärel on sotsialistid kaotanud võimupositsiooni reformi- ja turumajanduse jõududele järgemööda Austrias, Taanis, Itaalias, Hispaanias ja Portugalis ning seisavad tule all ka Prantsusmaal, Saksamaal ja Hollandis. Kaotus viimasel kolmel maal tähendakski Wall Street Journal'i ennustuse täitumist — et sotsialism jääks edasi hingitsema veel vaid tööstusliku ja kultuurilise Euroopa ääremail, Kreekas, Belgias ja Rootsis.
Euroopa juhtide senisest vasakpoolsest kallakust annab kujuka pildi „eurokraatide“ (st. Euroopa Liidu bürokraatide) vabaturuvaenulik kanakitkumine Iiriga. „Eurokraadid ei suuda välja kannatada Iiri jõukuse võrdlemist mandril valitseva stagnatsiooniga“, kirjutavad kaks vaatlejat The American Spectator'is. Iiril on nimelt kõige kiirem majanduskasv ja kõige madalam tulumaks (12,5 protsenti) Euroopas. Brüssel tahab sundida iirlasi oma makse tõstma, nimetades seda „harmoniseerimiseks“. Tegelikult tähendaks see Iiri hiilgava rahvusvahelise konkurentsivõime sihilikku saboteerimist ning vabaturu printsiipide skandaalset rikkumist. See on halvaks endeks Eestile ja teistele Ida- ja Kesk-Euroopa EL-i liikmekandidaatidele, kes kõik püüavad oma kunagist käsumajandust üle viia turumajandusele.
Euroliidus kehtivad mitmed muudki turuvabadust kitsendavad keelud, mis näiteks ei luba äriettevõtetel hindu alandada isegi siis, kui see oleks firmale kasulik. Iiri lennuliin RyanAir müüb Saksamaal pileteid seadusevastaselt alandatud hindadega, maksab selle eest trahvi ära ja tuleb ikkagi kasudega välja, sest RyanAiri lennud on alati välja müüdud. See on näide turuvabaduse võidust bürokraatia diktatuuri üle. Kuid eurokraatia päevad võivad olla loetud.
Prantsusmaal näib nüüd vasakpoolsete kaotus olevat kindel, samuti äärmusparempoolse üllatusmehe Jean Marie Le Peni lüüasaamine konservatiivse Jacque Chiraci poolt. Ühe Washingtoni mõttetanki, Euroopa eksperdi Simon Serfaty hinnangul võib kogu Prantsuse praegune vasakpoolne valitsuskoalitsioon juunikuistel valimistel kaotada oma häälte-enamuse ka parlamendis (rahvusassamblees). Washington Times leiab, et see annaks „Prantsusmaale uue kuju, lööks segi alliansid Euroopa mandril ning muudaks teiseks (st. sõbralikumaks) Euroopa ja Ameerika suhete tooni“. Chiraci suhtumine euroliitu oleks nagu Inglismaa, Itaalia ja Hispaania oma turumajandusele soodne, ennustab Times. Strateegiliste ja Rahvusvaheliste uuringute Keskuse Euroopa-ekspert Serfaty lisab:
„Ühendriikidele tähendavad Prantsuse valimised positiivset tulemust. Prantsusmaa muutub teisejärguliseks ja me võime näha (uut) Euroopat, mis taotleb Ühendriikidega koostööd, mitte konfrontatsiooni“ (WT, 23. aprill.)
Eestile ja teistele läände integreeruvatele Ida Euroopa riikidele oleks see Euroopa kindlasti teretulnud.
Ameerika päevikust: Kuidas näeks välja uus Euroopa?
Arvamus
TRENDING
