Prantslased peavad valima endale uue presidendi mai algul. Need valimised toimuvad senise, kaks korda ametisse valitud riigipea, Jacques Chiraci üksmeelse hukkamõistu tähe all.

Iga kandideerija lootuseks näib olevat võita lipukrja all „mina teen kõik teisiti“. Teisiti küll, aga kuidas ja mida?

Kampaanial ei puudu oma värvikad momendid. Üks kandidaatidest, keskparempoolne Francois Bayrou esitleb end valimiskampaanias talumehena (tal on hobusekasvandus) ja teine, sotsialistide suurim lootus Segolene Royal, laseb end pildistada Pariisi põllumajandusnäitusel, patsutades premeeritud lehma. On's siin tegu rustikaalse nostalgiaga „Tagasi tallu!“, nagu Tammsaare „Tõe ja õiguse“ Indrekul, kes pärast linnaelu vintsutusi naaseb Vargamäele? Võib olla. Aga ehk on see vaid „silmade tegemine“ prantsuse farmereile.

Tahavad nad ehk lihtsalt rahustada neid suveräänseid veini- ja juustumeistreid, kes ootavad valitsuselt järjekordset kinnitust oma mugavaile riiklikele subsiidiumeile, mida WTO (Maailma Kaubandusorganisatsioon) juba aastaid üritab tühistada? Ka see on võimalik, kuid teisejärguline.

Prantsuse 2007. a. valimiste absoluutne mõjutegur number üks on nimelt need 5 miljonit muhameedlast, kes on teinud Prantsusmaast suurima islami vähemusrahvusega riigi Euroopas. Erakonnad võistlevad nüüd selles, kes pakub kõige rahustavamat kompromissi islamiäärmuslastega. Kõige tõenäosemaks presidendikandidaadiks võib seetõttu osutuda praegune siseminister Nicolas Sarkozy, kelle maine põhineb seaduse ja korra jaluleseadmisel pärast 2005.a. tänavarahutusi ja autode põletamisi kümnete linnade araabia aguleis.

Sarkozy võib osutuda nende valimiste üllatusmeheks ka oma siiruse tõttu. Tema äsja trükist ilmunud autobiograafia „Tunnistus“ algab tänapäeva prantslasele võimatuna näiva ketserliku lausega: „Ma armastan Ameerikat“.

Sellega on vaenukinnas heidetud senisele presidendile Jacques Chiracile, kelle suhtumist Ameerikasse (ja Ameerika-sõbralikesse Ida-Euroopa riikidese, kaasa arvatud Balti riigid) võib iseloomustada kahe sõnaga: ülbe põlgus. Sarkozy, kes ise on pärit holokausti eest Ungarist Prantsusmaale põgenenud immigrandi-perekonnast, ei jaga ilmselt kõiki Euroopa moevoolusid, nagu praegu näiteks islamiterroristide ülistamine ja anti-semitism. Ta on järsult vastu astunud ka „Küllalt tulest!“ nimelisele liikumisele, mis püüab kõiki vasakpoolseid grupeeringuid koondada kommunistide programmi taha „rahu ja korra“ kilbi all.

„Küllalt tulest!“ tuleb prantsuskeelsest akronüümist ACLEFEU („assez le feu!“). See kõlab nagu üleskutse rahule ja korrale, kuid tegelikult tähistab see kampaaniat ettevõtete riigistamiseks, varade ümberjaotamiseks rikkailt vaeseile, tasuta transporti jms. vanast tuntud kommunistide agendast. Liikumine on meelitanud sellele alla kirjutama hulga pahempoolseid presidendikandidaate, kaasa arvatud sotsialistide liidri pr. Royali, kuid Sarkozy ja Bayrou keeldusid sellele oma allkirja andmast.

ACLEFEU-d tuleb võtta aja märgina — kui püüet minna mööda „ametlikest“ erakondadest ja kui tõendit, et prantsuse rahvas tahab muutust, võib-olla jälle midagi „ühiskondliku lepingu“ taolist nagu see, mis 18. saj. lõpul kutsus välja Prantsuse Revolutsiooni.

Sarkozy võiks presidendina tuua mitte üksnes prantsuse, vaid ka euroliidu ja kogu maailma poliitikasse hulga väga olulisi muutusi. Oma autobiograafias „Tunnistus“ asetab ta reformide pearõhu sisepoliitikale ja majandusele, eesmärgil muuta mitte Prantsusmaa sõltuvust, vaid jõukust edendavaks riigiks.

Kuid ka tema välispoliitiline toime võiks olla määratu. Prantsusmaa uus president astub ametisse 6. mail. Juunis jõuab lõpule Ameerika-sõbraliku Saksa liidukantsleri Angela Merkeli ametiaeg Euroopa liidu täidesaatva võimu, Euroopa Nõukogu, presidendina, mis on suurelt osalt olnud pühendatud suhete parandamisele USA ja Euroopa riikide vahel.

Kui Prantsuse uus riigipea võtab omaks Sarkozy kursi, võib sellesuviselt USA ja euroliidu juhtide ühiselt tippkonverentsilt Washingtonis oodata erakordselt head sõnumit — seda, et Euroopa kaks tähtsamat suurriiki, Saksamaa ja Prantsusmaa, on valmis sõbralikuks koostööks Ameerika Ühendriikidega.

Märkmed: