Sõda Iraagis ja president Bushi hiljutised kõned on vaatlejailt esile kutsunud mitmesuguseid ajaloolisi võrdlusi.
Bushi viimast ametisse-astumise kõnet, milles ta tõotas maailma vabastada türanniast, on võrreldud president Woodrow Wilsoni 1919. a. üleskutsega teha „maailm kindlaks demokraatiale“. Bushi vastaste hinnang Iraagi sõjakäigule on aga, nagu teame, juba aastaid olnud negatiivne. Seda on tihti võrreldud Vietnamiga, kuigi sündmuste areng Iraagis pärast äsjast rahvahääletust teeb selle analoogia küsitavaks. Vietnami sõda, hoolimata selles saavutatud strateegilisest edemusest, lõppes teatavasti USA taandumisega ehk stsenaariumiga, mida ameeriklased nimetavavad „lõika ja jookse“ („cut and run“) lahenduseks. USA valitsuse kinnitusel ei ole selline variant Iraagis enam ootuspärane ega ka mitte vajalik. Iraagi ajutise asutava kogu valimised 30. jaanuaril andsid nii Iraagi rahvale kui ka USA valitsusele tugeva süsti optimismi tuleviku suhtes. Wall Street Journali juhtkiri ütleb: „(Need) valimised kujutasid endist kõige ägedamas konkurentsis toimunud rahvahääletust, mis moodsal ajastul Aaabia riikides iial on aset leidnud, ning olid kahtlemata kaugelt vabamad kui need, mis lähemal ajal toimuvad Egiptuses, Süürias või Saudi Araabias.“ (WSJ, 31. jaan.)
Kongressi tuntumad liberaalid nagu Teddy Kennedy Senatis ning Nancy Pelosi ja Harry Reid Esindajatekojas, tõttasid Iraagi rahva ajaloolist saavutust tõlgendama signaalina, et USA kaitsejõududel tuleb nüüd Iraagist lahkuda. See oleks iraaklastele nagu laste jõulurõõmu hävitamine, leidis üks vaatleja. Washington Times’i kolumnist Frank Gaffney jr., kommenteerides Kennedy nõudmist 12.000 ameerika sõduri koheseks valjaviimiseks Iraagist, küsib: „Taanduda — aga kuhu? Taandumine kindlustaks vaid, et meil tuleb võidelda sama vaenlase vastu palju lähemal kodule ehk kogu tõenäosuse kohaselt just siin (Washingtonis) .... Öelgem selgelt välja: meie diskrediteeritud vasakpoolsed Kennedyga eesotsas propageerivad nüüd jälle oma Vietnami cut and run strateegiat — et jookskem vaid minema, jätkem (Iraak) kellegi teise, kasvõi ÜRO, hoolde!“ Gaffney hoiatab, et ameeriklaste lahkumine Iraagist annaks vaid uut hoogu USA vastastele aktsioonidele kogu maailmas, muu hulgas võiks see õhutada Vladimir Putinit agressiivsemale käitumisele Vene nn. „lähivälismaa“, st. ka Balti riikide vastu.
Palju huvitavam on võimalus, et oleme sattumas ühte uude külma sõja faasi.
See oli sõda demokraatia ja kommunismi vahel, täis tõuse ja mõõnu, mis kestis ligi pool sajandit (1949—1989) ja tõi võidu vastupidavamale ja leidlikumale poolele — Ameerikale ja president Reaganile. Kuid mis veelgi tähtsam: külm sõda õpetas Ameerikat (kuigi mitte Euroopat) mõistma meie sajandi probleeme ja hädaohte. Mõnele vaatlejale näib praegune Iraagi sõda uue peatükina selles võitluses. Washington Post’is kirjutab lehe välispoliitiline kommentaator David Ignatius: „Bushile ja teistele uus-wilsonlastele oleks parimaks teejuhiseks, kui nad tuletaksid meelde, kui kannatlikult ja ettevaatlikult me võitlesime võiduni külma sõja. (Algul) kiitles USA suure suuga sellest, kuidas me rullime Nõukogude võimu (Euroopast) tagasi itta, kuni a. 1956 Ungari rahvas seda tegelikult üritas — ja Ameerikast ei olnud neile appitulijat. See olnuks ka liiga ohtlik alanud tuumarelva-ajastul. See sugupõlv õppis hoiduma lubadustest, mida USA ei suuda täita.“ (WP, 26. jaan.)
Ignatiuse artikkel manitseb niisiis Bushi juhtima Iraagi operatsiooni „kannatlikkuse ja ettevaatusega“, nagu USA toimis külmas sõjas. Kuid ta tõstab esile ka erinevusi praeguse ja tollase vahel, tsiteerides Gruusia peaministri Mihhail Shaakashvili selgitust selle kohta, kuidas Tbilisis õnnestus nn. „rooside revolutsioon“ (Shevardnadze rezhiimi kukutamine) ilma verevalamiseta. Shaakashvili ütleb: „Rezhiimi muutmiseks vajalikud ressursid hõlmavad nüüd palju enamat kui vaid relvajõudude kohalesaatmist. Nüüd on olemas ka internet, televisioon, valitsusvälised organisatsioonid (NGO-d). Ameerika aitas meid enim sellega, et suunas oma abi vabade grusiinide uudiste-teenistustele. See oli võimsam kui 5000 dessantväelast.“ (WP, 26. jaan.)
Kokkuvõttes võib nentida, et „Operatsioon Iraagi Vabadus“ ei ole seni küll toimunud külma sõja mudeli järgi, st. ilma verevalamiseta ning kannatlikkuse ja ettevaatuse tähe all. Arusaadavalt on selle takistuseks olnud terroristide lakkamatud rünnakud. Kuid see mudel võib osutuda kasutamiskõlblikuks siis, kui terrorismi selgroog on murtud ja Ameerika seisab järjekordselt küsimuse ees: kuidas kõige efektiivsemalt aidata üht demokraatiale pürgivat rahvast?
Ameerika päevikust: Külm sõda II?
Arvamus
TRENDING
