6. novembril k.a. kuulutas president Bush välja oma Lähis-Ida poliitika kaugema eesmärgi: muuta see isekate monarhide reservaat, mis elab ikka veel keskajas, mõõdukate islamlaste kogukonnaks, millega Lääs võiks koos eksisteerida. Sellise eesmärgi püstitamisega mõistis Bush ühtlasi hukka läänemaailma, kaasa arvatud Ameerika, 60 aastat kestnud minnalaskmise poliitika. Oma kõnes Demokraatia Rahvuslikule Sihtasutusele Texases ütles Bush:
„Need kuuskümmend aastat, mil lääneriigid on vabaduse puudust Lähis-Idas vaid välja vabandanud ja mahitanud, ei ole teinud midagi meie julgeoleku tõstmiseks, sest (poliitilist) stabiilsust ei saa aastast aastasse osta vabaduse hinnaga. Kuigi USA on aastaid toetanud autoritaarseid rezhiime (Lähis-Idas), rakendame me seal nüüd uut poliitikat, Lähis-Ida vabastamise strateegiat („a forward strategy of freedom“),“ kinnitas Bush.
Sellest kõnest võib järeldada, et kui tahame korrigeerida möödunud kuuekümne aasta jooksul tehtud vigu, peame olema valmis jätkama võitlust Lähis-Idas kasvõi veel järgminegi 60 aastat.
Ja see ei ole enam kursimuutus; see on rõhuasetuse drastiline ümberpaigutus lühiajaliselt Iraagi patsifitseerimiselt ühe maailmajao pikaajalisele ümberkorraldamisele. Ehk nagu Bush ise oma kõnes ütles:
„Me oleme jõudnud järjekordse suure pöördepunkti ette ja meie meelekindlusest oleneb, milliseks kujuneb demokraatia arengu järgmine etapp maailmas. Lähis-Idast saab kas progressi ja rahu regioon või jääb ta vägivalia ja terrori allikaks.“
Presidendi kõne murrangulist iseloomu kriipsutasid alla ka sellele järgnenud kommentaarid Valge Maja kommunikatsioonidirektori Don Bartlett’i poolt. Washington Post’i järgi ütles Bartlett:
„Meie välispoliitika on palju laiem kui vaid terroriaktide ennetamine. Kõne mõte ei olnud õigustada (käimasolevat) sõda, vaid selgitada seda lõpp-visiooni, mis juhendab meie aktsioone ning mille alusel tuleb meie aktsioone ka hinnata.“ (WP, 7. nov.)
Kuid meedia pöörab rohkem tähelepanu mitte tuleviku visioonile, vaid oleviku realiteetidele, leides, et president näeb islamimaade olukorda liiga roosiliselt. Carnegie Sihtasutuse ühe mõttetanki kaasdirektor Marina Ottaway leiab, et Bushi arusaamine Araabia maade arengutasemest on ebarealistlik. Ottaway ütleb:
„Realiteet, millest (Bush) mööda vaatab, on see, et kõigis neis Araabia maades, kus ta näeb progressi (demokraatia suunas), on Ameerika-vaenulikkus saavutanud kõigi aegade kõrgeima tasandi.“ (WP, 7. nov). Seetõttu ei tasu loota, et nendest maadest saaksid head Ameerika liitlased, järeldab Ottaway.
Kuid küsimus ei ole ehk niivõrd selles, kas Ameerika leiab Araabia maades uusi liitlasi, kuivõrd selles, kuidas aidata kaasa nende maade demokratiseerumisele, kus areng selles suunas on juba alanud.
Washington Times’is avaldatud tabeli järgi on kahekümnest Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riigist seitsmel kas demokraatlik või parlamentaarne kord juba olemas (Türgi, Iisrael, Liibanon, Egiptus) või esimesed sammud selles suunas astutud (Tuneesia, Bahrein ja Jeemen). Ülejäänud kolmeteistkümnest on jäigad diktatuuri-riigid ainult kolm (Süüria, Iraan, Liibüa). Kõik ülejäänud on mingit laadi monarhiad. Selle piirkonna jätkuv demokratiseerimine ei tarvitse sugugi näida lootusetuna, eriti kui reformid Iraagis hakkavad tulemusi näitama. Senaator Zell Miller, Georgia demokraat, annab oma parteikaaslaste suureks pettumuseks Bushi Iraagi-poliitikale oma täie toetuse.
Laineid löönud raamatus pealkirjaga „A National Party No More: The Conscience of a Conservative Democrat“ kirjutab Miller Iraagi kohta: „Pea kõik on ühte meelt, et vabastatud Iraak võib Lähis-Ida ümber muuta.“
Ameerika päevikust: Kursimuutus või uus rõhuasetus?
Arvamus
TRENDING
