Üheks suuremaks kultuurishokiks, mida olen oma elus kogenud, on islami terroristide õpetus õndsaks saamisest. Ma ei pretendeeri siin mingile teoloogilisele analüüsile Koraanist. Sest — nagu Washington Postis ütleb kolumnist Charles Krauthammer Piibli kohta — „(ka) Pühakirja võib kasutada ükskõik millise seisukohta tõestamiseks… (Lähtugem) vaid konkreetsete muhameedlaste tegudest tänases maailmas.“
Ja siit pärineb vapustav shokk. Uskliku muhameedlase sisepääsupiletiks paradiisi on — teiseusulise tapmine!
Paradiis on selle käsituse järgi nagu eksklusiivne härrasmeeste klubi (men only), kus kuus tosinat iharaid neitsisid soovivad igavese kandlemängu saatel neile oma soosingut jagada, või — aktuaalsema võrdlusega — nagu NATO, kuhu sissepääsuks peab täitma raske nõude. Antud juhul — mõrvama uskmatuid piiramatul määral ja kasvõi koos iseendaga.
See taevariik on põhiliselt ometi mitte taevalik, vaid inimlik, Nietzsche sõnaga „üleliia inimlik“ (allzumenschlich) või õigupoolest loomalik. Sest see on unistus animaalsetest mõnudest, ei enamat.
Kuid inimesel näib olevat vajadus uskuda millessegi, mida võib loota, mis on võibolla küll kuskil kaugel, kuid mis vabastab inimese animaalsete hetkevajaduste orjusest. Briti tänapäeva tuntumaid filosoofe Roger Scruton võrdleb inimese usku kassi omaga. Ka kass, kes valvab kannatlikult hiireaugu ees, „usub“. Ta usub, et urus on peidus hiir. Ta toimib instinkti ja nälja orjana („under the servitude of the present desire“). Kuid inimest tiivustab „pidev tung heita endalt hetketarviduste koorem ja see avab inimesele ligipääsu igavestele tõdedele ja muutumatuile realiteetidele“, ütleb Scruton.
Olen leeripäevist saadik pidanud oma usutunde kesksemaks tõeks, et taevariik ei asu haua taga ega ole mõeldud tulevaseks tasuks, vaid on meiega koos olevikus.
Ühe kinnituse sellele võib leida Matteuse evangeeliumist, kus Jeesus kõneleb taevariiki pääsnuist. Taevariik eksisteerib juba olevikus ja neid, kes sinna on jõudnud, „hüütakse“ kas „vähimateks“ või „suurteks“, vastavalt sellele, kuidas nad käsuõpetust õpetavad, ütleb Jeesus. Verbivormid „hüütakse“ ja „õpetab“ on olevikus, osutades sellele, et taevariik on samaaegne Jeesuse kõnega. Niisiis ei ole ta mingi tuleviku-siht, vaid vaimne seisund, mis on avatud juba praegu, 24 tundi päevas, seitse päeva nädalas. (Matt. 5:19–20).
Üht asja teame me kindlalt: ta ei ole „sestsinatsest maailmast“. Seda kinnitab Jeesus oma surma eelõhtul Pontius Pilaatusele:
„Minu riik ei ole sellest maailmast; oleks mu riik sellest maailmast, küll mu sulased oleksid võidelnud, et mind ei oleks antud juutide kätte. Ent nüüd ei ole mu riik mitte siit!“ (Joh. 18:36)
Nende sõnadega on välistatud taevariigi tõlgendamine niihästi maiste mõnude hiigelbasaarina kui ka mingi hauataguse asumaana. Mida võib inimlaps järeldada evangeeliumidest ja filosoofide õpetustest?
Võibolla seda, et taevariik asub lihtsalt meie südames. Ja sama käib ka põrgu kohta. Igas inimeses, olgu me nii erinevad kassist kui tahes, pesitsevad ka Dante põrgu kõik üheksa pahet. Ka need on ööpäevaringselt tegevusvalmis. Kuid peaasi on, et meie usk aitab meil vabaneda hetke orjusest ja pöörata pale — nagu Scruton ütleb — „igaveste tõdede ja muutumatute realiteetide“ poole.
Ja me teame seda iga kord, kui ütleme need seitse sõna Meie Isa palvest: „Sinu tahtmine sündigu nii taevas kui maa peal“.
Sest taevas ja maa on meie endi südames. Kus mujal?