Ülemaailmse levikuga Wall Street Journal (WSJ) avaldas hiljuti Läti ja Venemaa vahelise konflikti kohta artikli Latvia: East-West Flash Point, mille autor ei välista võimalust, et Lätis võib toimuda vene vähemusrahvuse relvastatud ülestõus. Autor Jaroslav Trofimov puudutab möödaminevalt ja mitte eriti sümpatiseerivalt Läti valitsuse püüdeid oma keele ja kultuuri kaitsmiseks venestamise vastu, kuid lõviosa artiklist kirjeldab ta Läti venelaste kaebusi oma kodanikuõiguste väidetava rikkumise kohta valitsuse poolt.

Trofimovi vaated peegeldavad üldjoontes neidsamu ähvardusi ja hoiatusi, mida Vladimir Putini valitsus on kuni viimase ajani suunanud Balti riikide (eriti Läti ja Eesti) pihta ning mille eesmärgiks on ikka ja jälle alla kriipsutada Moskva mingisuguseid „privileege“ Vene nn. lähivälismaadel. Kuid Trofimov toob siiski ära otsetsitaadi Läti presidendi Vaira Vike Freiberga suust, kes usutluses autoriga ütles: „Venemaa peab ennast õigustatuks sundima naaberriikidele peale omaenda tulevikuvisiooni, ihasid ja vajadusi nende rahvaste arvel, kes tegelikult juhtuvad elama ta naabruses.“ Ja venelaste kohalolu kohta Lätis ütles president Vike-Freiberga: „Venelased tulid siia, kui (meie) maa oli illegaalselt okupeeritud — just nii, nagu inglased tegid Egiptuses ja prantslased Alzheerias.“ (WSJ, 11. märts.)

Teada on, et mitte-lätlaste arv, mis enne sõda oli 27% rahvastikust, tõusis okupatsiooniaastate vältel 48 protsendini, mis tähendab, et ligi pool elanikkonnast ei kõnele läti keelt. Selline tõus võis olla võimalik ainult Nõukogude Liidu sihiliku venestamispoliitika tõttu. Se's seoses ei tohi unustada, et nõukogude aeg tegi Lätist oma eliitkuurordi, midagi „põhjapoolse Krimmi“ taolist, mis veetles kindraleid, direktoreid ja teisi parteituusasid kogu oma suguvõsadega Lätti kolima. See on muide põhjustanud ühe kurioosumi tänapäeva Lätis.

Läti kodakondsus-seadus piirab teatavasti riigikeelt mitte-oskajate võimalusi riigiteenistusse astumiseks. Selle tagajärjel on ettevõtlikumad venelased leidnud teretulnud võimalusi tegutsemiseks ärialal ja eratööstuses. Trofimovi andmeil on suur osa Läti majandussektorist ainult vene keelt kõnelev! Sellesse kategooriasse kuulub ka elanikkonna kõige enam rahutusi tekitav osa, nimelt need 450.000 mitte-lätlast, kel ei ole ei Läti ega ka Vene kodakondsust. Nad moodustavad Trofimovi hinnangul ideaalse sihtmärgi Moskvale sama laadi sekkumiseks Läti siseasjusse nagu Putin on seda juba praktiseerinud Gruusias, Moldovas ja Ukrainas. Kuid Trofimov möönab ka, et Läti juhtum erineb viimatimainituist, kuna Läti on nüüd nii Euroopa Liidu (EL) kui NATO liige, mida Ukraina, Gruusia ja Moldova ei ole.

On siiski küsitav, kuivõrd see Lätit kaitseb, sest WSJ artikli järgi on ka EL-is neid, kes süüdistavad Lätit „ametlikus diskrimineerimises“ venekeelse rahvusvähemuse vastu. Trofimov kirjeldab õhkkonda EL-i ringkondades järgmiselt: „Mõned EL-i ametiisikud ütlevad, et süüdi (selles konfliktis) võib olla Läti enda poliitika. Nad on üha rohkem mures, et vene keelt kõnelejate diskrimineerimine võib osutuda plahvatuspunktiks Moskva ja Lääne vahelistes suhetes ja hävitada eurooplaste iseteadvuse demokraatlike väärtuste kandjana.“ Pealegi on Läti venelastel nüüd mullu suvel valitud Euroopa Parlamendis 9-liikmeline esindus, mis tõenäoselt ei jäta kasutamata ühtki võimalust oma rahvakillu kaebuste esiletoomiseks rahvusvahelisel foorumil. Üks sellest üheksast, vene aktivist Tatjana Zhdanok, ütleb Riias artikli autorile: „Mina kuulen pidevalt hääli, et nüüd on aeg relvad haarata. Seni oleme me saanud sellist äärmuslikkust vältida. Aga siin võib kõike juhtuda.“

Teisest küljest tuleb arvestada, et lätlaste seas on ka neid, kes leiavad, et selle 13 aasta jooksul, mis on Läti taasiseseisvumisest möödunud, on valitsus taganenud venelastele antud lubadusest kindlustada kõigile elanikele demokraatlikud kodanikuõigused. Seimi liige Janis Jurkans ütleb: „Minu arust see oli reetmine. Läti ei saa õitseda, kui temas on nii palju petetetud inimesi.“ Siin kõneleb kaine mõistus Zhdanoki emotsioonide vastu.

Läti on ainus Balti riik, kelle president läheb 9. mai pseudopidustustele Moskvasse tähistama punaarmee võitluste lõppu II maailmasõjas. See on kõrge sümbolismi-sisaldusega visiit. Saab siis näha, kas see tugevdab kaine mõistuse või emotsioonide osakaalu Läti-Vene suhetes.

Märkmed: