President Bushi vastu on tõstetud süüdistus peamiselt selles, et ta ei osanud kasutada olemasolevaid (koordineerimata) luureandmeid ja võis olla maha maganud võimaluse ära hoida traagilisi terrorirünnakuid New Yorgile ja Pentagonile 11. septembril 2001. Bushi kaitsjad juhivad aga tähelepanu sellele, et ta on rünnakuile järgnenud 2,5 a. kestel toiminud küllaltki otsustavalt, kukutades terrorirezhiimid Afganistanis ja Iraagis, ning püüdnud nüüd luua terrorismi tõrjeks laiemat ülemaailmset koalitsiooni. Raskuspunkt on sellel, mida teha õigesti tulevikus, mitte aga sellel, mida tehti valesti minevikus.
Bushi arvatav vastaskandidaat senaator Kerry väidab, et Bush alustas Iraagi sõjakäiku valedel põhjustel (massihävitusrelvade otsimiseks, mida ei ole leitud), et see on nõudnud liiga palju ohvreid ning et selle jätkamine on vastutustundetu.
Selles teravas vastuolus on ilmsesti kokku põrkunud seisukohad, mis ei näi võimaldavat mingit kompromissi. Ja ometi on olemas lihtne lahendus, millele mõlemad, nii Bush kui Kerry, peaksid olema võimelised alla kirjutama.
Nii vabariiklastest kui demokraatidest vaatlejad on märganud, et Kerry strateegias puudub üks oluline element — ta pole esitanud omapoolset plaani terrorismi võitmiseks. Washington Times’i poliitiline peatoimetaja Donald Lambro kirjutab selle kohta: „Mr. Kerry tõrgub kummalisel kombel seletamast, kuidas tema hävitaks Iraagis al-Qaida toetusel tegutsevad terroristid, ja see kutsub esile üha rohkem kriitikat tema vastu meie välispoliitilistes ringkondades, isegi tema toetajate ridades.“ (WT, 13. aprill). Lambro tsiteerib siin teiste hulgas Brookingsi instituudi kaitsepoliitika eksperti, tugevat Kerry toetajat Michael O’Hanlonit, kes ütleb: „Mina sooviksin, et Kerry räägiks sellest, kuidas me võiksime Iraagis saavutada laiema tähendusega võidu, kuidas me võidaksime Iraagi rahva mõtted ja südamed. Sooviksin, et ta oleks pisut visionaarsem.“
Ameerika meedias leiab see nägemus rohket arutlemist. Kerry „kummaline tõrkumine“ omapoolset plaani avaldamast on seda võõrastavam, et meedia otse kubiseb headest nõuannetest selle kohta, mida president peaks tegema. Üksmeelselt soovitavad paljud nõuandjad, et võimu üleandmine ajutiselt (USA loodud) koalitsioonivalitsuselt iraaklaste endi esindusele toimuks ettenähtud ajal, 30. juunil, ja mitte hiljem. New York Times’i välispoliitika ekspert Thomas Friedman kirjutab selle kohta: „Ameerika (koalitsioonivalitsuse) bossil Bagdadis, Paul Bremeril on täiesti õigus, kui ta rõhutab, et meil tuleb suveräänsus iraaklastele üle anda 30. juunil, nagu lubatud. Miks? Aga seepärast, et meil võib küll olla tuhandeid iraagi politseinikke välja õpetatud, kuid ilma omaenda valitsuseta kaitsevad nad Ameerikat, mida nad iialgi ei tee kogu oma südamest. Ainus asi, mida nad (efektiivselt) kaitseksid, on nende endi valitsus.“ (NYT, 15. apr.).
Aga kes on need iraaklased, kellele USA peaks võimu üle andma? Iraaklastel puudub oma seadusandlikul teel valitud juhtkond, kelle eest „võidelda ja surra“, ütleb Washington Post’i kolumnist Charles Krauthammer. „Kuid neil on oma hõimud ja usk, mille eest võidelda ja surra,“ lisab kolumnist ja jätkab: „Meil tuleb nende killustatust ära kasutada. Meil tuleb võimuülekanne nende ajutise põhiseaduse raames suunata rahva enamuse, shiiitide, vastutustundlikumatele elementidele, neile mõõdukaile, kes näevad (mässulises) sheik al Sadris seda, mida ta tegelikult on — Iraani agenti ja kõrilõikajat.“ (WP, 16. apr.).
Ükskõik kui teravaks lähebki USA tänavune parteipoliitiline võitlus muudel rinnetel, Iraagi küsimuses valitseb meedias peaaegu üllatav üksmeel, vähemalt nende seas, kelle pilgud on suunatud tuleviku agendale, mitte mineviku vigadele.