Bushi valitsus on Prantsuse presidendi Jacques Chiraci Ameerika-vaenulikule hooplemisele seni reageerinud kannatliku vaikimise või koguni lepliku käegalöömisega. Kui president Bush väitis lootusrikkalt NATO tippkonverentsil juuni lõpus Istanbulis, et hõõrumine Euroopa ja Ameerika vahel on lõppenud, pidas president Chirac sobivaks Ameerikale meenutada, et „meie oleme sõbrad ja liitlased, kuid mitte (teie) teenrid“.

See jäme toon pidi vist alla kriipsutama, kuivõrd kategooriline on Chiraci valitsuse otsus mitte anda USA-le mingit toetust Iraagi uue valitsuse kaitsejõudude valjaõpetamisel või Türgi vastuvõtmisel Euroopa Liitu. Kuid Prantsusmaa keeldumine Iraagi (ja ka Afganistani) demokratiseerimisele kaasa aitamast võib osutuda Chiracile kahe teraga mõõgaks. Mõnegi vaatleja hinnangul hakkab antiamerikanism Euroopas vaibuma, ja seda osalt möödunudkuiste europarlamendi valimiste tagajärjel.

Charles Kupchan, Välissuhete Nõukogu Euroopa uuringute osakonna direktor ennustas enne Istanbuli, et Bushi-vastane kildkond Euroopa liidrite seas juhindub põhimõttest — vältida igasuguseid samme, mis võiksid „suurendada tema shansse saada tagasi valitud, nagu nt. lisaväeosade või NATO uue, 6000 liikmelise kiirlöögi-üksuse lähetamine Iraaki“. See on ilmne sekkumine Ameerika sisepoliitikasse. Kuid nähtavasti peab osa Euroopa eliiti kaasalöömist USA valimisvõitluses endastmõistetavaks. See osa lähtub instinktiivsest vaenust Ameerika kui mingi alamat tõugu eluvormi vastu ja näeb pääseteed John Kerry võimuleaitamises.

Sellele vastukaaluks on aga välja kujunemas opositsioon, mille moodustumist eriti näivad olevat hoogustanud juunikuised europarlamendi valimised. Need andsid nimelt purustava löögi mõlemale juhtivale Ameerika-vihkajale — Prantsuse presidendile Jacques Chiracile ja Saksa liidukantslerile Gerhard Schröderile. Mõlema valitsuserakonnad kaotasid suurelt üle maa ja mõlema populaarsus langes järsult.

Peab siiski möönma, et otsustavaks teguriks nende kaotusel oli pigem mõlema valitsuse mannetu majanduspoliitika kui ülbe suhtumine Ameerikasse. Kuid juhus tahtis, et seeläbi esile tõusnud opositsioon hõlmab mõlemas riigis isikuid, kes on tuntud Ameerika sõpradena ning võivad sobiva aja saabudes praeguse vihavaenu lõpetada. Prantsusmaal on nende esirinnas praegune finantsminister Nicolas Sarkozy, keda peetakse kindlaks Chiraci järglaseks presidendiametis.

Sarkozy on korduvalt avaldanud oma imetlust Ameerika egalitarismi (võrdõiguslikkuse) suhtes ja seadnud seda eeskujuks Prantsusumaale, kus egalite (võrdõiguslikkus) on üheks kolmest riiklikust deviisist (võrdsus, vendlus, vabadus). Saksamaal valitsusega opositsioonis olevad kristlik demokraadid on Schröderi antiamerikanismi hukka mõistnud. Ja kõikvõimsa Euroopa Komisjoni (euroliidu kõrgeima organi) presidendiks sai nüüd Portugali endine peaminister Jose Barroso, kes on tuntud Bushi sõbra ja Iraagi demokratiseerimise toetajana. Washington Times’is ennustab Londoni politoloog Thomas Cheplick, et Sarkozy mõttekaaslaste üha suurenev hulk Euroopas sunnib Saksa- ja Prantsusmaa varsti tagasi Ameerika liitlaste rüppe. Ta kirjutab: „Euroskeptikute esiletõus koos üha enamate Sarkozy’dega võib tähendada, et multilateralismi (st. Bushi vihkamise) kõrgeimatest kantsidest, Prantsusmaast ja Saksamaast, saavad järgneva paari-kolme aasta jooksul jälle Ameerika järeleandlikud liitlased.“ (WT, 6. juuli).

Cheplick peab siin arvatavasti silmas seda, et otsustavad valimised toimuvad mõlemal maal kahe järgmise aasta jooksul ning et ei Chiraci ega Schröderi väljavaated pole neil kuigi roosilised.

Märkmed: