Kui üldiselt ebameeldivas olukorras leidub mingi lohutav asjaolu, ütlevad anglosaksid selle kohta „hõbepalistus“ (silver lining). Ka praegu toimuval terrorismitõrje-sõjal on oma „hõbepalistus“ olemas. Nimelt on põhjust loota, et see ei kujune mitte mingiks kolmandaks maailmasõjaks, nagu mõned ehk kardavad.

Üheks kaalukamaks teguriks võib olla fakt, et tegu on sõjaga, milletaolist ei ole kunagi varem olnud. Esimest korda ei seisa selles sõjas üks riik silm-silma vastu teisega. Puudub vastane, kellele sõda kuulutada. Hiljuti tegi kolumnist Martin Gross Washington Times'is ettepaneku, et Kongress kuulutaks vormiliselt sõja — terrorismile. Rõhutades sellise akti juriidilisi eeliseid, möönis aga Gross isegi, et sel oleks mõju vaid sisepoliitilises mõttes, Ameerika rahva meeleolule ja poliitilistele parteidele. Mis puutub aga sõjalistesse operatsioonidesse väljaspool riigipiire, siis kuulutas president Bush need sõjaks juba 11. septembril — eesmärgil rahvusvaheline terrorismivõrk hävitada ja seda mahitavad rezhiimid kukutada koalitsioonide abil, mis on moodustatud ad hoc vastavalt vajadustele ning mille koosseisud võivad vahelduda juhtumilt juhtumile. Niisuguses sõjas on raske eeldada vaenutegevuse sellist eskaleerumist, mida USA koos liitlastega ei suudaks takistada.

Samal ajal võib maailmas täheldada üht teistsugust stsenaariumi, mida võiks nimetada „lakkamatuks sõjaolukorraks“. Need on madala intensiivsusega relvastatud konfliktid, mis kestavad Kolmandas maailmas juba aastakümneid. Hooveri instituudi teadur Arnold Beichman loendas mõni aasta tagasi vähemalt 22 riiki, kus eliidi ja mässumeelse opositsiooni vahel valitseb lahendamatu vihavaen, mis sageli puhkeb tapatalguteks (meenutagem vaid Sierra Leonet või Ruandat). Beichman, kes muide alati suhtub soojalt Balti riikidesse, tsiteerib selle seletuseks Harvardi professorit Samuel Huntingdoni. Nende maade permanentne sõjaolukord on tingitud sellest, et ühiskonna sotsiaalne mobiilsus on suurem kui ühiskonna võime luua vajalikke institutsioone, ütleb Huntingdon. Teisisõnu: üha rohkem sünnib uusi kodanikke, kellele ühiskond ei leia palka; ei suuda anda haridust, tööd ega isegi eluaset. Niisiis on näiteks Aafrika riikide massimõrvarid pärit täpselt samast juurest kui Araabia maade terroristid. See on mõtlemapanev, kuna see tähendab, et terroristide potentsionaalne taimelava, hõlmates ka suurt osa Aafrikast, on märksa laiem kui president Bushi nn. „kurjuse telg“ (Iraak, Iraan ja Põhja-Korea).

Kuid kas see tähendab ohtu, et praegu käimasolev terrorismitõrje sõda võiks laieneda ka suurele osale Aafrikast ja muutuda globaalseks ehk teisisõnu: — maailmasõjaks?

Selles võib kahelda kolmel põhjusel. Esiteks on praegune tõrjesõda faktiliselt juba globaalne, ulatudes USA-st üle Lähis-Ida kuni Filipiinideni. Siiski ei ole aga kõik asjaosalised riigid sugugi veel sõtta kistud.

Teiseks — riigid, kus toimub aktiivne terrorismitõrje, ei ole mitte rünnatavateks poolteks. Mitmed neist on tõrjeoperatsioonidega liitunud või vähemalt nõustunud (Pakistan, Afganistan, Sudaan, Maroko jt.) Kolmandaks — see sõda on selektiivne. USA koos liitlastega on positsioonil, kus ta võib vabalt valida ründamise objekte ja aegu, seega — määrata ka sõjategevuse ulatust.

Eeltoodu ei kujuta endast mingit põhjalikku analüüsi käimasoleva sõja spetsiifilistest tunnusjoontest. Siin on vaid püütud esile tõsta aspekte, mis seda sõda eristavad eelnenud maailmasõdadest. ILMAR MIKIVER

Märkmed: