„Statecraft“ („Riigivalitsemise õpetus“) jääb Thatcherile niisiis vaid tummaks tunnistajaks — otsekui pöörd-tehe Beethoveni „Üheksandale sümfooniale“, mida kurt helilooja ise ei kuulnud.
Inglismaa on peaminister Tony Blair'i juhtimisel juba teinud ühe tähtsa valiku praeguses maailmapoliitilises olukorras. Ta on võtnud kindla seisukoha terrorismistõrje sõjas. Briti luure ja eriüksused on andnud USA jõududele Afganistanis olulist ja kriitilist tuge — ainsana Euroopa riikidest. Tony Blair'il on nendes operatsioonides olnud briti rahva vaieldamatu toetus — just nagu president Bush'il ameerika rahva oma. Ja just nagu president Bush'il, nii nüüd ka peaminister Blair'il on tekkinud tülikas opositsioon siseriiklikes küsimustes — mõlemal juhul peamiselt omamaise sotsiaalpoliitika osas. Vastasrinna hinnangul ei ole kumbki kinni pidanud valimiskampaanias antud lubadustest. Kuid ometi on peaminister Blair'il eel palju raskemad päevad kui president Bush'il. Ja nimelt — Euroopaga ühinemise küsimuses.
Siin tuleb mängu ekspeaministri legendaarse „Raudse Leedi“ ehk Margaret Thatcher'i „Üheksas sümfoonia“. Lady Margaret, kellele arstid on kõnepidamise ära keelanud teda tabanud miniinsultide tõttu, on niivõrd ägedalt Euroopa ühinemise vastu, et see võiks toimuda — tuntud kõnekäänu kohaselt — „ainult üle tema laiba“.
Thatcher'i hinnangul võrduks täielik Euroopa Liitu (EL-i) integreerumine Inglismaa enesetapuga — umbes nagu araablaste tingimustega nõustumine tähendaks juutidele Iisraeli enesemõrva.
Euroopast ei saa kunagi midagi niisugust nagu on USA, kirjutab Lady Margaret „Statecraft'is“. ELi bürokraadid püüavad luua mingisugust Euroopat, mille sõjavägi peab kõrvale tõrjuma NATO; mille rahaühik „euro“ peab kõrvale tõrjuma dollari; ja mille kriminaalkohus tõrjuks välja paljude Lääne- ja Põhja-Euroopa rahvaste aastatuhandeid kehtinud õiguskorra. (Selline Euroopaa), ütleb Margaret Thatcher oma raamatus, „oleks klassikaline näide utoopiast, monument (euroopa) intellektuaalide ülbusele ning programm, mille paratamatuks saatuseks saab olema nurjumine.“
Kuigi ise kõnevõimetu, on Lady Margaret oma raamatuga lisanud tungivust sellele uuele valikule, mille ees inglise rahvas nüüd seisab: nimelt — kas jääda truuks NATO-le ja USA-le (nagu Blair on teinud) või ühineda Saksa- ja Prantsusmaaga nende üha varjamatumas Ameerika vaenulikus poliitikas?
Thatcher'i „Üheksas sümfoonia“ kahtlemata tugevdab inglaste toetust NATO-le ja õhutab kriitilisemat suhtumist Euroopa-entusiastidesse. Tema hoiatus viimastele — „Ärgem ostkem põrsast kotis!“ — on midagi, millele ka eestlastel tasuks mõtelda.