Nagu ei oleks küllalt sellest hirmust, mida püüavad Läänele sisendada bin Ladeni terroristid, on nüüd Ameerika raamatuturule ilmunud teos, mis ennustab Läänele lihtsalt väljasuremist. See on välja öeldud juba ta nimes: „Lääne surm“ („The Death of the West“) ja eriti selgesti veel alapealkirjas: „Kuidas surevad populatsioonid ja immigrantide invasioonid ohustavad meie maad ja tsivilisatsiooni“. Raamatu autoriks on üldsusele hästituntud konservatiivne poliitik, endine telepersoon ja presidendikandidaat Pat Buchanan. Ei oleks ime, kui teos kutsuks esile laialdase debati. Seda enam, et „Lääne surm“ ei ole mingi fantaasia, vaid kõneleb sellest, mida näitavad soliidsed demograafilised uurimused. Nimelt: valge rassi vähemusse jäämist kõikjal oma kodumaadel ja seda võibolla juba aastaks 2050. „Tsivilisatsiooni hällist saab tema haud,“ ütleb Buchanan. Lääne hukkumist kirjeldas juba saksa ajaloolane Oswald Spengler (1880–1936) oma teoses „Õhtumaade allakäik“ (1922), mis oli tõlgitud ka eesti keelde. Kuid Spengleri pessimistliku nägemuse aluseks ei olnud sotsioloogilised faktid, vaid kvaasi-poeetiline allegooria. Inimühiskonnad, väitis Spengler, sünnivad, kasvavad ja surevad nagu taimed. Sestap siis ootab varsti närtsimine ja surm ka Lääne tsivilisatsiooni, mis Spenglerile näis olevat ületanud oma kõrgpunkti. Seda vaadet täiendas peatselt ka saksa filosoof Martin Heidegger (1889–1976), kes lühemat aega flirtis Hitleri natsionaal-sotsialismiga. Oma peateoses „Sein und Zeit“ („Olemine ja aeg“, 1927) ennustab Heidegger Läänele samuti apokalüpsist, kuid ta põhjendab seda — erinevalt Spenglerist — tehnoloogilise arenguga meie planeedil. Üheaegselt Ameerikas ja Nõukogude Liidus tõuseb planetaarseid loodusvarasid hävitav tehnoloogia „hullumeelsele haritipule“, väidab Heidegger. Kapitalism ja kommunism on tema hinnangul sama nähtuse (looduse hävitamise) kaks eri tahku ning nende ühtesulamine toob kogu inimkonna katastroofi, mis ei jäta midagi järele Lääne institutsioonidest ega moraalinormidest. Kas võtta omaks Spengleri või Heideggeri nägemus, on usu küsimus. Sest need on põhiliselt spekulatsioonid nagu judaismist pärinevad viimsepäeva kujutlused Piibliski. Patrick Buchanan seevastu lähtub moodsa demograafia leidudest. Valge rass on igal pool kadumas oma madala sigivuse tõttu. Kõik demokraatlikud maad, Ühendriigid, Saksamaa jt., on avamas oma väravaid immigrantidele Kolmandast maailmast. Nende rahvuslik identsus on kadumas, samuti nende kui rahvusriikide suveräänsus. Või kuidas muidu tõlgendada fakte, nagu hääleõiguse andmine illegaalsetele immigrantidele? Kalifornias tähendab see, et muulastest enamikrahvas, latiinod, võivad hääletada nii USAs kui Mehhikos. On fakt, et juba praegu oleme meie, Euroopast tulnud ameeriklased, mahasurutud rahvusgrupp, sest meie tõugu töölistel või üliõpilastel ei ole enam samu õigusi kui on nn. „eelisvähemustel“ (privileged minorities). Mõned retsensendid leiavad, et see areng ei ole pöördumatu ja et veel on võimalik selle vastu võidelda nt. immigratsiooni piiramise või muu seadusandlusega. Võibolla, võibolla mitte. Üks lohutus ometi jääb: kui „valged“ meie sajandi keskmeks on muutunud kogu Ühendriikides vähemusrahvuseks, siis on neil lõpuks ka õigus nõuda samu privileege kui mustanahalistel ja latiinodel. ILMAR MIKIVER
Ameerika päevikust: Masendav raamat
Arvamus
TRENDING
