Aasta 2003 pakub Ühendriikidele mitmeid uusi võimalusi nii sise- kui välispoliitikas, kuid meie tähtsaimate liitlaste valikuvõimalused näivad olevat üsna kitsad, isegi valulised. Pean silmas seda, et kui just ei tule sõda, mis muudab kõik arvestused, võib USA üsna rahulikult keskenduda majanduse ergutamisele ning pensioni- ja haiguskindlustuse süsteemide reformimisele, mis viimase kümne aasta jooksul ei ole olnud võimalik üksmeele- või huvipuuduse tõttu Washingtonis.
Olukord Euroopas on märksa erinev. Prantsusmaa ja Saksamaa on olukorras, mida malemängus tuntakse „kahvli“ nime all. Mõlema maa valitsused on tulnud võimule lubaduste najal, mis on teineteist vastastikku ühistavad (zero sum game). Nad on sunnitud tegema mingi käigu teadlikena sellest, et see tähendab loobumist kas ühest või teisest antud lubadusest. Käesoleval juhul on „kahvliks“ mõlema valitsuse lubadus ergutada oma stagneerunud majandust ilma sotsiaalsfääri kulutusi kärpimata.
Kõige õpetlikum on Saksamaa juhtum. Sotsialistide ja roheliste koalitsioon võitis viimased üldvalimised ainult tänu liidukantsler Schröderi Ameerika-vaenulikule deklaratsioonile kampaania lõpupäevil. Enne seda olid kristlik-demokraadid juhtinud tugeva edumaaga. Kuid vaevalt olid valimised möödas, kui sotsialistide rõõmu varjutas värskem majandusstatistika: töötute arv tõusmas rekordilisele 4,5 miljonile, riigieelarve puudujääk lähenemas 32-le miljardile dollarile, majanduskasv kängunud… ja seda kõike hoolimata Schröderi kampaanialubadustest. Schröderi koalitsiooni reiting langes järsult 38-lt 27-le protsendile, kuna samal ajal konservatiivide koalitsiooni reiting tõusis 50 protsendi võrra.
Need arvud näitavad, et saksa rahvas põhiliselt usub konservatiive rohkem kui puna-rohelist leeri. Ja need näitavad ka seda, et poliitiline profiit, mida võib saada Ameerika-vastastest deklaratsioonidest, võib olla väga lühiajaline.
Ka Prantsusmaa president Jacques Chirac ei ole saanud kuigi palju poliitilist profiiti Pariisi aastakümneid kestnud üritusest — Ameerika Euroopast välja tõrjuda. Kui palju unistus Euroopa autarkiast Pariisi taktikepi all on Pariisile maksma läinud, seda iseloomustab graafilise teravusega briti tuntud ajaloolane Paul Johnson kuukirjas „The American Spectator“:
„Prantsusmaa on üks teisejärguline riik, kelle majandus on stagneerunud ja kelle laostunud relvajõud ei suuda osaleda selles kõrgtehnoloogilises sõjas, mis on vajalik Saddami ründamiseks. Tundes end olevat välja jäetud oma nõrkuse tõttu püüab Prantusmaa nüüd prevaleerida diplomaatilisel areenil, kiideldes, et New Yorgis (st. ÜROs) on initsiatiiv nüüd Prantsuse diplomaatidel, kes määravad, mida ÜRO teeb või ütleb.“ (TAS, Nov. Dets. 2002).
Saksa ja Prantsuse juhtumid kriipsutavad alla, kui tähtis on Ühendriikidele omada Euroopas liitlast, kes suhtub USA poliitikasse mõistvalt ja mitte-oportunistlikult. Selleks on esmajoones Inglismaa ning edaspidi kindlasti ka need Ameerika-sõbralikud Ida- ja Kesk-Euroopa riigid, kelle hääled hakkavad kõlama NATO ja Euroopa Liidu foorumitel. Tsiteerin veel kord Paul Johnsonit:
„Nagu Ameerika presidendid Trumanist ja Eisenhowerist kuni Reagani ja isegi Clintonini on kogenud — kui Valgel Majal on rasked ajad, siis ainukeseks Ameerika liitlaseks, kellelt võib absoluutselt kindlasti loota toetust ja sümpaatiat, on Suurbritannia.“
Ameerika päevikust: Meie liitlased
Arvamus
TRENDING
