Ameerika vasakpoolse eliidi meelisharrastusi näib olevat oma kodumaa mahategemine, eriti välismaal viibides. Selles on neile eeskujuks olnud ekspresidendid Bill Clinton ja Jimmy Carter, kelle kaubamärgiks välismail oli andekspalumine Ameerika minevikupattude eest. Nüüd on sellele paturegistrile lisandunud süüdistus, et tunamulluse 11. septembri terrorirünnakutes New Yorgile ja Washingtonile on Bushi valitsus ise süüdi. Vähe sellest — Bushi valitsus on oma terroritõrje meetmetes hakanud inimõigusi piirama nagu mingi diktaator ning kohtlema teisi riike imperialistlikult nagu „maailma keiser“.

Hästi piprase süüdistusega esines hiljuti Berliinis suurlehe New York Times'i tuntud kolumnist Paul Krugman. Bush käitub nagu Filipiinide kunagine diktaator Ferdinand Marcos, väitis Krugman ja lisas sakslaste suureks meeleheaks, et võibolla tuleb tal tulevikus hakata otsima kuskil teisel maal poliitilist varjupaika ning ta loodab, et Saksamaa talle asüüli ei keela. Krugmani kõrval on selliste süüdistustega viimasel ajal välja paistnud veel mitu akadeemikut ja Hollywoodi staari.

See nördimus vasakul rindel on ilmsesti tingitud Bushi valitsuse resoluutsest seisukohast, et USA ei või enam taluda rahvusvahelist status quo'd, mis lubab vaenulikel ja agressiivsetel diktatuuridel takistamatult arendada massihävitusrelvi. Bush deklareeris USA õigust ennetusmeetmeile ja sõjalisele sekkumisele kohe pärast 11. septembri massimõrva, milles terroristid hukkasid üle 3000 inimese.

Isegi Washington Post, mis üldiselt kaldub vasakule, möönab selle seisukoha õigustatust, kirjutades:

„Meie leiame, et see seisukoht on õige ja ammu vajalik. Juba 1990. aastaate lõpul oli selge, et Clintoni valitsuse püüdlus Iraagi ja Iraani tõkestamiseks sanktsioonide abil ei anna tulemusi.“ (WP, 5. jaan.)

Seetõttu peab Ühendriikidel olema võimalus kasutada ennetavaid meetmeid ja sõjalisi aktsioone, nõuab Washington Post.

Washington Times'is ütleb kolumnist Thomas Sowell, et Ameerika vihkajad raiskavad oma raevu valel aadressil: nende viha tõeliseks põhjuseks on mitte see, mida Bush „valesti teeb“, vaid kadedus selle üle, mida Ameerika hästi teeb. Sowell jätkab:

„Vastupidi sellele, mida ütlevad teised vasaklased — kaasa arvatud Bill Clinton ja Jimmy Carter — ei ole selle antiamerikanismi põhjuseks midagi, mida me oleme teinud valesti. Hoopis see, mida oleme teinud õigesti — asjad, mis on tõstnud Ühendriigid esikohale rahvaste seas — on esile kutsunud vimma ja kibedust nendes, kes samus asjus on jäänud meist nii häbiväärselt kaugele maha.“ (WT, 1. jaan.)

Üks neist asjust, mis kindlustasid Ameerikale esikoha maailma rahvaste peres, oli president Reagani vankumatu kommunismivastane hoiak külmas sõjas. Tänavu möödub 20 aastat sellest, kui Reagan kuulutas välja Ameerika „strateegilise kaitse algatuse“ (SDI); 17 aastat sellest, kui ta Reykjavikis keeldus arutamast Nõukogude juhi Gorbatshovi vastu-ettepanekut; ja 14 aastat Berliini müüri kokkuvarisemisest, mille ta oli välja kutsunud oma ajalooliste sõnadega:
„Mr. Gorbatshov, kiskuge maha see müür!“

Me teame nüüd, et SDI, Reykjavik ja Berliini müüri varing olid need kolm momenti külmas sõjas, mis kukutasid Nõuk. Liidu ja murdsid kommunismi selgroo kogu maailmas. Kõiki neid tembeldas vasak-eliit valesammudeks ja eksitusteks. Kuid tava-ameeriklane ei uskunud seda kunagi.

Võibolla lähevadki elitaristid välismaale oma ahastust kurtma just seetõttu, et nad omal maal ei leia uskujaid.

Märkmed: