„Selleks ajaks, kui käesolev sõda lõpeb, on ta suutnud lõhestada meie rahva juhid, lõhestada maailma hääletajaskonna ning isegi lõhestada maailma pressi. See tähendab: kõik need institutsioonid, mis on määranud meie maailma senise kursi,“ kirjutab „Wall Street Journal’i“ Daniel Henninger. Raske on sellele prognoosile vastu vaielda, nüüd kus oleme võinud jälgida seni üksmeelse NATO ja Euroopa Liidu jagunemist kaheks „teljeks“ ja sündmusi ÜROs, mis võivad ette kuulutada selle maailmaorganisatsiooni enesemõrva.

Nagu teame, on Saksa- ja Prantsusmaa algatusel loodud nn. Pariisi-Berliini-Moskva telg, mille peamiseks (võibolla ainsaks) suuniseks on Ameerika väljatõrjumine Euroopast. See on kantsler Schröderi ja president Chiraci vastuseks kaheksateistkümnele Euroopa riigile, kes toetavad president Bushi Iraagi-poliitikat ja nõuavad suhete tugevdamist Euroopa ja Ameerika vahel. See pereheitmine võib mõjuda aeglustavalt nii Euroopa Liidu kui Atlandi kaitsealliansi eelseisvale laiendamisele.

Kuid vaatlejate esmane tähelepanu on praegu pööratud Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile (ÜROle). Mõnegi autoriteedi hinnangul on Prantsuse presidendi Jacques Chiraci veto-ähvardus president Bushi viimasele resolutsiooni-ettepanekule praktiliselt tühistanud maailmaorganisatsiooni üle poole sajandi kehtinud mandaadi. Veteranpublitsist ja autor William Buckley leiab, et selle pretsedenditu veto-ähvardusega tõkestas Prantsusmaa Ühendriikide legitiimse ettepaneku panna Iraagi Resolutsioon nr. 18 üldkogus hääletusele ja see on vastuolus ÜRO põhikirjaga. Buckley kirjutab „Washington Times’is“:

„Me võime lähtuda eeldusest, et (ÜRO) põhikiri on nüüd igas praktilises mõttes ja suhtes täiendatud.“ (st. ÜRO oma senisel kujul juriidilises mõttes enam ei eksisteeri.) Prantslaste aktsiooni tõttu tuleb ÜRO põhikiri lugeda täiendatuks (amended) ning mitterakendatavana on see määratud atrofeeruma.“ (WT, 26. märts.)

ÜRO on alla käinud, leiavad mitmed vaatlejad, ja seda mitte president Bushi tõttu (kes püüdis viimseni saada ÜRO toetust Ameerika-Briti resolutsioonile), vaid seetõttu, et Saksamaa ja Prantsusmaa ei vaja enam USA kaitset, nii nagu pärast Teist maailmasõda, ja tahavad saada Euroopat oma tiiva alla.

„Washington Post’i“ kolumnist Charles Krauthammer võrdleb tänast ÜROd sõjajärgsega. Tollal pidas rahvas ÜROd „globaaseks Ema Teresaks“, kes hoolitses laste, põgenike ja maavärina-ohvrite eest, kirjutab Krauthammer ja lisab:

„Nüüd mõeldakse ÜROst mitte kui UNICEFi korjanduste keskusest, vaid kui küüniliste ja pahatahtlike eks-imperialistlike riikide nagu Prantsusmaa ja Venemaa komiteest, kes teenib vaid omahuve ja naudib Ameerika ürituste nurjamist.“ (WP, 21. märts.)

Kolumnist Bruce Fein „Washington Times’is“ märgib, et tänane ÜRO ei ole põrmugi huvitatud Iraagi vabastamisest ega demokratiseerimisest ja läheb meelsasti kaasa selle Ameerika-vastase kursiga, mille on maha pannud Pariisi-Berliini-Moskva telg. Mida neis oludes teha?

Osa vaatlejaid on juba hakanud arutama uusi võimalikke alliansse, mis vastaksid paremini USA huvidele. Nii Krauthammer kui Buckley pakuvad välja arstimi, mis võimaldaks ÜROl surra „loomulikku surma“. Lihtsalt — ÜROd tuleb eirata. Ja Julgeolekunõukogus mitte hääletada.

„Kui Ühendriigid loobuvad oma hääle kasutamisest Julgeolekunõukogus, saab aegamööda kõigile selgeks, et Julgeolekunõukogu poliitilistel seisukohtadel ei ole enam mingit tähendust,“ kirjutab veteranpublitsist William Buckley.

Märkmed: