Mis on meie sajandi meedias kõige hoolikamalt maha salatud fakt? Vähe on neid, kes vastavad õigesti: see on demokraatia võidukäik. Ent on täiesti tõsi, et just meie eluajal on rahvavalitsusel põhinevate riikide arv teinud ringi peale autoritaarse rezhiimiga riikide loendile. See fakt ei ole aga peaaegu kunagi leidnud teed liberaalsete suurlehtede nagu New York Times ega juhtivate televõrkude nagu CBS voi ABC uudistesse. Kahetsetav on see eriti nüüd, pärast president Bushi ametisseastumise kõnet — nn. vabaduskõnet ehk liberty speech’i 20. jaanuaril — mis oli põhiliselt adresseeritud demokraatiat ihkavatele rahvastele teistel mandritel.

Peavoolu-meedia on seda kõnet peaaegu sajaprotsendiliselt valesti tõlgendanud. Valdav enamik kommentaatoreist on omaks võtnud ühe või teise kolmest võimalikust eeldusest: 1) et Bush oli koolipoisilikult idealistlik, kui ta püstitas eesmärgi — maailm vabastada türanniatest; 2) või et Bush oli arrogantne, kui ta rõhutas, et Ameerika huvid on kogu maailma huvid; või 3) et Bush oli lihtsalt küüniline, pakkudes välja kaunilt kõlava eesmärgi, millesse ta tegelikult isegi ei usu. Üks vähestest vaatlejatest, kes tõlgendab Bushi kõnet korrektselt, on Washington Times’i juhtkirjanik, nentides: „See kõne oli määratud demokraatlikele reformijatele Iraanis, rõhututele Põhja Koreas ja Hiinas ning demokraatia eest võitlejatele Afganistanis ja Iraagis.“ Ning juhtkirjanik tsiteerib presidendi enda sõnu: „Ameerika kavatseb jätkuvasti identifitseerida ja toetada demokraatlike liikumiste ja institutsioonide arengut kõigis rahvastes ja kultuurides lõppeesmärgiga likvideerida türannia kogu maailmas.“ (WT, 21. jaan.). See eesmärk ei ole ju kuidagi „idealistlik“ ega „ebarealistlik“, arvestades, kuivõrd vastuvõtlik on maailm olnud demokraatia ideedele kogu sõjajärgsel perioodil ja eriti viimase inimpõlve kestel.

Heitkem kiirpilk tagasi. Ameerika Ühendriikide rajamisel 18. saj. lõpul ei olnud maailmas ühtki demokraatiat. Nüüd on nende arv 117 ehk 61% kõigist riikidest. Ligi pooled nendest on sündinud viimase 30 aasta jooksul. Hästi reljeefse pildi pakub Euroopa, kus külma sõja lõpul 27 riiki olid kas N. Liidu osad või satelliidid. Nendest 17 on nüüd demokraatiad — tänu eriti Ida-Euroopa rahvaste ühinemisele Euroopa Liidu (EL) ja NATO-ga. Need arvud on pärit sihtasutuse American Enterprise Institute resident teadurilt Joshua Muravchikilt Wall Street Journal’is. Muravchik näitab, et demokraatlike rezhiimide arv on edestanud autoritaarsete rezhiimide oma ka Ladina-Ameerikas ja Kariibi mere saartel (32 kolme vastu) ning Aasia Vaikse ookeani ruumis (23 kuueteistkümne vastu). Ainult Aafrikas ja Lähis-Idas püsib feodaalne kord ülekaalus, kuid ka seal on see murenemas. Muravchik kirjutab: „Peaaegu iga kuu ilmub araabia intellektuaalidelt kuskil Palestiinas, Süürias, Saudi Araabias või Egiptuses mõni uus deklaratsioon, milles nõutakse demokraatlikke reforme.“ (WSJ, 25. jaan.). Ja eks olnud 30. jaanuari rahvahääletus Iraagis paljudele ootamatuks kinnituseks, et ka see, etniliselt ja usuliselt väga ebaühtlane rahvas on poliitiliselt küllalt küps endale demokraatlikku rahvaesindust valima. Vähemalt ühe kommentaatori suust kuulsin ennustust, et Iraak võib nüüd kujuneda „rollimudeliks“ teistele Araabia riikidele, kus nõudmine rahvavalitsuse järele on pead tõstmas.

See prognoos (Fox News) on mõistagi anateem neile ameerika liberaalidele, kelle hinnangul Bushi poliitika Iraagis on sattunud sohu ja rappa“ („into a quagmire“) ja võitlus — nagu paar päeva enne Iraagi valimisi ütles senaator Ted Kennedy — on „muutunud iraaklate sõjaks Ameerika okupatsiooni vastu“. TV-reportaazh Bagdadist ja teistest linnadest, kus rahvas moodustas pikki järjekordi valimispunktide ees ning hääletanud mehed tantsisid tänavail rõõmuhõisete saatel, ei kinnitanud aga kuidagi senaatori vaatevinklit. Kirjeldada Iraagi olukorda katastroofilisena on lihtsalt „ümberketramine“ (spin).

Meenutaksin siinkohal Carnegie rahuinstituudi vanemteaduri Robert Kagani huvitavat hüpoteesi Euroopast kui „magnet mandrist“, millest kirjutasin siinsel veerul mõned nädalad tagasi. Euroopa Liit sunnib oma liikmeid omaks võtma uusi, demokraatlikumaid standardeid. Kagani järgi on sellest uuest Euroopast saanud „magnet“ temast ida pool asuvatele riikidele nagu Türgi, Ukraina jt., kes nüüd samuti tahavad saada EL-i liikmeks. Teisisõnu: EL-i värsketest liikmetest on tõepoolest saanud rollimudelid nende naaberriikidele, kes veel ei ole võrdselt demokraatlikud, kuid ihkavad selleks saada.

Miks ei peaks samasugune areng algama ka Lähis-Idas?

Viimaste kümnendite ajalugu näitab, et rahvaste tung demokraatia poole on fakt. Massimeedia ja liberaalid ei tohiks seda salata.

Märkmed: