Prantsuse presidendivalimistel on olnud hämmastav mõju poliitilistele ideoloogidele. Nad on sattunud ummikusse. Mis õieti juhtus Prantsusmaal?
Jätkuvalt arutatakse põhjusi, miks maailma üks kultuurilisim rahvas võis eelistada äärmusparempoolset kandidaati Jean Marie Le Peni sotsialistlikule kandidaadile Lionel Jospinile. Seletusi on palju ja erinevaid. Mitmed vaatlejad on ühte meelt, et parempoolsete edu ja vasakpoolsete kaotused on kuidagi seotud massiivse immigrantide sissevooluga paljudesse Euroopa riikidesse. On ilmne, et paremäärmuslaste ja neonatside edu on suurim just maades, kuhu on voolanud enim immigrante. Hämmastav on aga fakt, et just samadel maadel on tõusnud ka vaen Iisraeli vastu, antisemitism — hoolimata sellest, et immigrantide valdav enamus tuleb araabia maadest. Iisraeli peaminister Ariel Sharoni rünnakut palestiinlaste terrorivõrgule on koguni võrreldud Hitleri holokaustiga. Märksa loogilisema seletuse Euroopas toimuvale annab ajalehe Detroit News kolumnist Tom Bray, keskendudes peamiselt sotsialistide lüüasaamisele.
Artiklis, mis kannab pealkirja „Sotsialistliku mudeli kokkuvarisemine“, ütleb Bray, et Euroopa ja Ameerika teed on läinud lahku külma sõja tõttu. Ameerika kandis lõviosa külma sõja kuludest, võimaldades Euroopal suunata oma ressursid sotsiaalsfääri. Ajal, mil USA oli sunnitud pidevalt investeerima uut kapitali oma tööstuse tootlikkuse tõstmisse, võis Euroopa rohkem kulutada palkadele ja pensionidele. Seetõttu said Euroopas tekkida sotsialistlikud heaoluriigid, kuid ühtlasi jäi nende majanduskasv kängu ning ühiskonna infrastruktuur hakkas lagunema. Bray teeb kokkuvõtte: „Sotsialism algab näiliselt kui mingi humaanne „kolmas võimalus“, kuid lõpeb alati segaduse, demoraliseerumise ja äärmuslusena“.
Sellest, kuidas Prantsusmaal on ühiskonna kude laostunud heaolunõuete surve all, annab mällusööbiva pildi kolumnist Taki, kirjutades New York Press'is:
„Prantsusmaal on umbes 5 miljonit muhameedlast ja iga päev tuleb neid juurde. Neile antakse elamud ja hoolekande hüvised. Kuid nad ei tee midagi. Nende arvukad lapsed kasvavad narkomaanideks ja kurjategijaiks ning mitte araablastel, kaasa arvatud politseil, on elukardetav minna nende kvartaleisse. Le Peni kõige innukamad pooldajad on vaesed töökad valged prantsuse mehed ja naised, kes ei saa endale lubada luksuselamuid Avenue Foch'il (rikaste linnaosas) ega saata oma lapsi eliitkoolidesse. Need eliit parasiidid, kes valitsevad Prantsusmaad, Belgiat, Inglismaad ja Saksamaad, ei hooli vaestest ega keskklassi inimestest ning püüavad neid, kes protestiks häält tõstavad, ainult demoniseerida ja rassistiks tembeldada.“ (NYP, 1. mai.)
See analüüs juhib tähelepanu klassivõitluse taassünnile sotsialistlikus Euroopas — nimelt ühelt poolt alam- ja keskklassi, teiselt poolt valitseva eliidi vahel. See on pöörane paradoks, kui mõelda, et üle saja aasta on ju sotsialism lubanud maailma klassivõitlusest vabastada.
Teise suure paradoksi tänases Euroopas paljastab Washington Times'i juhtkirja-toimetaja Helle Dale. Selleks on ootamatu ja hämmastav antisemitismi tõus, mida ju kuidagi ei saa ära seletada ei klassivõitluse ega islami immigratsiooniga. Dale kirjutab:
„Paradoksaalne on, et mida enam tugevneb eurooplaste toetus oma ksenofoobilistele parteidele, seda raevukamaks muutub ka nende viha Lähis-Ida kriisi pärast ning Iisraeli süüdistamine rassismis ja inimõiguste rikkumises.“ (WT, 1. mai.)
Üks Harvardi teadlane on nimetanud antisemitismi maailma „kõige kestvamaks ja edukamaks“ ideoloogiaks. Kuid selle esilekerkimine tänapäeva Euroopas ootab alles seletust.
Ameerika päevikust: Mis juhtus Prantsusmaal?
Arvamus
TRENDING
