Iraagi kampaaniat on juba hakatud kutsuma „Kolmenädalaseks sõjaks“ — see on: operatsiooniks 19. märtsist kuni 9. aprillini ehk päevast, mil langesid esimesed pommid Bagdadile, kuni päevani, mil Bagdad ise langes koalitsioonivägedele. Selle 21 päeva (ja öö) jooksul võisin lugematuid kordi võrrelda Ameerika uut välksõda oma mälestustega neljast varasemast suurest relvakonfliktist — Teisest maailmasõjast, Koreast, Vietnamist ja eelmisest Lahesõjast. Siin väike valik ühe tugitooli-strateegi amatöörlikest tähelepanekuist.
Kõige suurem üllatus tuli kohe sõja esimestel tundidel. See oli Bagdadi tänavatulede lakkamatu sära läbi pommirahe. Lambid ei kustunud kunagi, andes tõendit ameerika täpsuspommide efektiivsusest kahjustuste vältimisel infrastruktuurile ja tsiviilelanikele.
Mis oli kõige meeldejäävam kaader arvukatest üha korduvatest videovõtetest? — Eks ikka Saddam Husseini hiigelkujude mahavõtmine, kõige enam neist kõige esimene, kus Saddam kukkus oma leninlikult tulevikku viipava parema käe otsa. See murdus nagu ta enda võim.
Mis oli kõige aukartust-äratavam pilt selles stsenaariumis, mida oli lansseeritud „shoki ja aukartuse“ võidulauluna? — Kui kunagine sotamies jälgisin aukartuses, kuidas koalitsiooni sõdurid jooksid kõrbekuumuses ja liivatuisus täies rakmes, raskete varustuspakkidega seljas, kaelas ja külgedel. Kui mitukümmend naela kuulub tänase jalaväelase lahinguvarustusse? Minu oma anno 1943 oli vaid suhteliselt kerge soome vintpüss ja tüüpiline matkaseljakott.
Mis oli kõige lollim ennustus? — Ühe mõttetanki prognoos, et Ameerika kaotab selles sõjas tuhandeid sõdureid. Kuid ennustuse tegijaks oli Brookingsi instituut, mis on tuntud isolatsionistina välispoliitikas. Nii et see pessimism oli ootuspärane. Siia gruppi kuuluvad aga ka need, kes võrdlevad Iraaki Vietnamiga. Mis langenute hulka puutub, pidanuks neid hiromante hoiatama juba eelmine Lahesõda, mille erakordselt madal ohvrite arv oli drastilises vastuolus Vietnamiga. Nagu teame, langes Vietnamis üle viiekümne tuhande ameerika sõduri (sama arv, mis hukkub igal aastal USA autoõnnetustes!); Lahesõjas võis ohvreid lugeda vaid sadades.
Aga kõige ebakompetentsem ennustus? — See au kuulub kunagisele presidendi peanõustajale Brent Scowcroftile. Ta ennustas nimelt, et islami jõuline vastupanu sunnib ka Iisraeli sõtta sekkuma ning et Iisrael alustab siis tuumasõda.
Kuid kõige vildakamat sõjakäsitlust tuleb otsida mitte USA st, vaid välismailt. Ameerika Avalik Ringhääling (PBS), mis edastab pooletunniseid uudistesaateid paljudelt maadelt, näitas oma prantsuse programmis „Le Journal“ järjekindlalt ainult haavatuid, eriti lapsi, kisendavaid naisi, haiglaid ja rüüstamisi, sageli kuni kaks kolmandikku saateajast. Alles Bagdadi langemise päeval võis mõne minuti jooksul näha juubeldavaid iraaklasi. Neid reportaazhe näivad otsekui juhtivat ameerika akadeemikud.
Sest veel kaks päeva pärast Iraagi rahvahulkade tantsimist vabastatud Bagdadi tänavail kirjutas Columbia ülikooli tuntuim äärmusvasaklane, profesor Edward Said: „Idee, et Iraagi rahvas võiks Ameerika väeosi tervitada nende sisenemisel pärast noid hirmuäratavaid õhurünnakuid on alati olnud täiesti usutamatu.“
Sõda võib kindlasti kesta enam kui kolm nädalat. Eriti, kui Bush on seda tõesti mõelnud esimese sammuna kogu Lähis Ida vallutamisel, nagu „akadeemikud“ väidavad. Kuid kui see on mõeldud hoiatusena terroristidele ja uue läkituse toojana teistele autoritaarsetele islami riikidele ehk teisisõnu: psühholoogilise sõjana, siis võib ehk varsti öelda, et „see samm ongi nüüd astutud“.
Järgmised sammud psühholoogilises sõjas olenevad sellest, mida Bushi valitsus suudab ära teha Iraagi demokratiseerimiseks.
Ameerika päevikust: Mis oli kõige suurem üllatus?
Arvamus
TRENDING
