21. novembril tühistas president Bush kuue Euroopa riigi, nende seas ka Eesti, Läti ja Leedu vastu kehtestatud sanktsioonid. Need olid kehtinud neli ja pool kuud Balti riikide ning Sloveenia, Slovakkia ja Bulgaaria vastu — karistuseks selle eest, et need riigid olid liitunud Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga (ICC-ga) ja keeldunud kahepoolsetest lepetest Ühendriikidega ICC-st lahtiütlemiseks. (USA teatavasti ei tunnusta ICC-d, kuna see võiks hakata kimbutama Ameerika kodanikke välismail.)
Trahviks külmutas USA 1. juulil kinni neile Euroopa väikeriikidele lubatud riigikaitse abisummad. Eestil jäi seega neljaks ja pooleks kuuks saamata 2,75 miljonit dollarit. Nüüd tuleb see loodetavasti täies ulatuses taastamisele — olulisel määral tänu Senati välissuhete komisjoni nõudmisele, mida toetasid mõlemad erakonnad (demokraadid Biden ja Durban, vabariiklased Smith ja Murkowski). Kuid vaatlejad näevad selles episoodis ka märki Bushi Euroopa-poliitika nõrkusest. Washington Post'is kirjutab kolumnist Jackson Diehl:
„(Senati) läkitus Valgele Majale on ilmselge: isegi vabariiklaste erakonna peavool tunneb tõsist muret sellepärast, kui hoolimatult Bush laseb Ameerika suhteid oma liitlastega laostuda.“ (WP, 24. nov.)
Teisal samas lehes nuriseb Poola endine välis- ja kaitseministri asetaitja Radek Sikorski, et USA ei tohiks sundida oma Kesk-Euroopa liitlasi korstnasse kirjutama miljardeid dollareid, mida Iraak võlgneb tuhandetele poola, bulgaaria jt. maade töölistele, keda Saddam Hussein palkas oma teid, sildu, elektriliine jms. üles ehitama. Need võlad on kohati suuremad kui vastavate maade sisemaise kogutoodangu summad ja nende ärakinkimist ei saa võrrelda suurriikide võlgade andestamisega, kirjutab Sikorski.
Ameerikal on Kesk- ja Ida-Euroopas ilmsesti märksa rohkem kaalul kui valitsuse leige hoiak lubaks järeldada. USA vajab NATO ja oma transatlantiliste suhete tugevdamiseks Ida- ja Kesk-Euroopa rahvaste „goodwill'i“. Ta peab nendega arendama positiivse hõlvamise (engagement'i) poliitikat. Selle hooletusse jätmine võib koguni kahjustada demokraatia taastamise protsessi Lähis-Idas. On huvitav, et seda mõistavad ka mõõdukad islamlased, seades Ida-Euroopa riike Bushile ses asjas eeskujuks.
Washington Post'is arutleb nt. Kairo Ameerika ülikooli õppejõud Saad Eddin Ibrahim, kuidas sundida islamimaade diktaatoreid ellu viima demokraatlikke reforme. Igasugune arenguabi neile rezhiimidele tuleb siduda konkreetsete nõuetega, rõhutab Ibrahim, kirjutades:
„Abi, kaubavahetus ja investeeringud tuleb seondada konkreetsete sammudega täieliku demokraatia suunas. See strateegia... aitas saavutada rahulepingut Iisraeli ja Egiptuse vahel. Nägime selle edukust ka Euroopas. Ida- ja Lõuna-Euroopa maadele, kes ihkasid pääseda Euroopa Liitu, anti kaks tingimust: rajage demokraatia ja tutumajandus.“ (WP, 23. nov.) Nüüd võivad Araabia maad kasutada nende kogemusi, tihendades suhtlemist Ida-Euroopa demokraatidega, „kes nii edukalt hakkama said omaenda despootidega“, ütleb egiptuse vabadusvõitleja.
Mida Bushi valitsuse Lähis-Ida eksperdid siit võiksid välja lugeda on, et värksed EL-i ja NATO liikmed Ida- ja Kesk-Euroopast võiksid olla Ameerika väärtuslikeks partneriteks islami piirkonna demokratiseerimisel. Praegu on nende panus — kui Poola välja arvata — siiski vaid nominaalne. Lisaks riigikaitse-alaste summade taastamisele võiks USA rahastada nt. kultuurivahetust või rahukorpuse taolisi aktsioone Ida-Euroopa ja Lähis-Ida rahvaste vahel.
Mis oleks Ameerikal kaotada, kui juba araablased ise seda soovivad?
Ameerika päevikust: Mis on Ameerikal kaotada?
Arvamus
TRENDING
