Uue Euroopa Liidu (EL) esimene tippkonverents Brüsselis näitas, et lahkarvamused ELi põhiseaduse küsimuses nn. vanade ja uute liikmete vahel püsivad ning et vanad Saksa- ja Prantsusmaaga eesotsas ei ole loobunud oma püüdest vormida Euroopast mingisugust vastukaalu Ameerikale. Ameerika on „primitiivne“ (omaaegses nõukogude keelepruugis „ebakultuurne“), „imperialistlik“ ja „ajendatud kauboi mentaliteedist“. Need tüüpilised euroopa epiteedid on nopitud kodueesti lehtede interneti kommentaaridest, mis tõendavad, et ka eesti üldsus ei ole jäänud nakatamata Lääne-Euroopa moe-pisikust, bacillus antiamericus’est.

Ei ole ju saladus, et härrad Chirac ja Schröder elaksid õnnelikumalt, kui Ameerikat ei oleks olemas. Kuid nüüd on Ameerikas ilmunud trükist neile paras vastukaal, teos nimega „Learning How to Live without Europe“ (Õpetus, kuidas elada ilma Euroopata). Autori, mõttetanki American Enterprise Institute’i teaduri Thomas Donnelly hinnangul valitseb Ühendriikides karjuv vajadus tulla toime ilma nn. Vana Euroopata, sest sellelt (kui Inglismaa välja arvata) ei ole oodata mainimisväärset panust meie planeedi julgestamisele. See ei tohiks olla raske. On ju Ameerika sündinud just nende meeste ja naiste pingutustest, kes end Euroopast sihilikult lahti ütlesid, uue riigi lõid ja on seni otse eeskujulikult omadega toime tulnud.

Donnelly kolleeg AEI juures James Glassman jagab aga Euroopa rahvad mitte „vanadeks vs. uuteks“, vaid „teotahtelisteks vs. enesega rahulolevaiks“, kirjutades Washington Times’is: „Ma jaotaksin (Euroopa rahvad) kahte liiki veidi teistsugusel alusel — nimelt „teotahtelisteks“, kelleks on mandrit ümbritsevad ääreriigid: Iiri, Portugal, Taani, Holland, võibolla ka Inglismaa ja Itaalia, kindlasti aga Poola koos teiste (Ida-Euroopa) riikidega; ja teiselt poolt „endaga rahulolevaks Euroopaks“ (Prantsusmaa, Saksamaa ja Belgia). Endaga rahuloleva Euroopa päevad on loetud. Tema roll maailma poliitikas ja majanduses on alla käimas.“ (WT, 19. juuni).

Võibolla peaks aga Thomas Donnelly oma küsimuse umber pöörama — kuidas tuleb Euroopa toime ilma Ameerikata?

Vaadelgem korraks kasvõi neid „kauboisid“, kes mängivad Euroopa eliidi jututubades väga teretulnud peksupoisi (et mitte öelda paaria) rolli. Ajakirja The American Spectator peatoimetaja Emmett Tyrrell juhib tähelepanu sellele, et kuigi eurooplased on teinud „kauboist“ mõnitussõna, vaatavad nad oma teleritest hoolega Metsiku Lääne filme, nagu kõik teisedki rahvad üle kogu maailma. Lisaksin: veel enam! Prantsuse filmitööstusel on (või vähemalt oli mõni aeg tagasi) omaenda võtteala, n.-ö. Hollywood, kus meisterdati ainult Metsiku Lääne ja kauboifilme made in France.

Mis puutub sakslastesse, siis neile kuulub au maailma kõige põnevamate Metsiku Lääne romaanide eest. Pean siin silmas saksa kirjaniku Karl May Winnetou lugusid indiaanlastest ja pioneeridest, mis minu noorpõlves kehastasid iga poisi hinnangul (siinkirjutaja kaasa arvatud) maailmakirjanduse ülimat tippu. Küllap leidub lugejategi hulgas neid, kes mäletavad üllast indiaanlast Winnetoud ja tema kartmatut „kahvanäolist“ sõpra Old Shatterhandi.

Minus kõneleb võibolla nostalgia, kuid raske on omistada ka kauboile muid omadusi kui „kartmatu“, „võitlusvalmis“ ja — miks ka mitte — „teotahteline“. Teisisõnu: see langeb kokku Thomas Donnelly iseloomustusega Euroopa ääreriikide kohta. Need on maad — Poolast Iirini, Balti riigid kaasa arvatud — kellele Euroopal tasuks panna oma tulevikulootus. Ühtlasi on need maad valmis toetama USA-d, erinevalt enesega rahulolevaist Saksa- ja Prantsusmaast ning Belgiast.

Jääb vaid oodata, millal president Chirac ja kantsler Schröder hakkavad eestlasi, poolakaid ja teisi teotahtelisi rahvaid kauboideks kutsuma.

Märkmed: