Vanad roomlased tavatsesid öelda: „Quod lict tovi non licet bovi“ ehk: „Mis sobib Jupiterile, ei sobi härjale“. Nüüd on roomlaste järeltulijaist üks Itaalia peaminister ja Euroliidu president ja üks ministeriaalnõunik turismi alal teinud sellest vanasõnast konkreetse dramatiseeringu. Peaminister Silvio Berlusconi (Jupiter) solvas Saksa deputaati Euroliidus, Martin Schulzi, ja pääses sest intsidendist terve nahaga; turisminõunik Stefano Stefani (härg), kes kõneles pahasti kogu saksa rahvast, pidi aga oma ametist tagasi astuma. Nii läks vanasõna jumalast ja härjast tõeks.
Stefano Stefani oli nimelt iseloomustanud saksa turiste „ülinatsionalistlike arrogantsete blondidena, keda on maast-madalast kasvatatud pidama end esimese klassi kodanikeks iga hinna eest“. Stefani süüdistas ühtlasi saksa turiste, keda igal suvel voolab Itaaliasse 8 miljonit, Itaaliat halvustavate väljendite kasutamises.
Ja see oli liig Saksa liidukantslerile Gerhard Schröderile. Ta tühistas oma suvepuhkuse Itaalias, ilmsesti näitamaks solidaarsust saksa rahva seas tõusnud pahameeletormiga. Selle algatajaks oli nädal varem olnud Stefani kõrgeim ülemus, peaminister Silvio Berlusconi ise, kui ta kohe päeval pärast ametisse astumist ELi presidendina (2. juulil) võrdles Saksa esindajat Martin Schulzi Hitleri surmalaagrite valveohvitseriga. Berlusconit pahandas see, et Schulz oli julenud itaallasi kritiseerida. Muidugi ei meeldinud Berlusconi sõnad saksa rahvale ning Stefani sõnad valasid ainult õli tulle.
Kui itaalia ajakirjanikud Berlusconilt küsisid, mida ta kantsler Schröderi puhkuse tühistamisest arvab, vastas see lakooniliselt:
„Mul on temast kahju.“
Ajaloost teame, et Saksamaal on olnud Itaalia vastu pretensioone juba alates 9. sajandist. See oli nimelt aastal 844 p. Kr., kui Saksamaa kuningas Ludwig II (Karl Suure pojapoeg) tegi sõjakäigu Itaaliasse, et tagasi lüüa araablaste invasiooni. Selle õigustuseks oli, et aasta varem oli Itaalia kuulutatud Saksamaa osaks nn. Verduni lepinguga Ludwigi poegade vahel.
Järgnes mitu sajandit, mille kestel kõik Saksa keisrid pidasid end Itaalia valitsejateks. Nende unistus Itaaliast kui mingist Saksamaa „Gartenlaubest“ lõppes võibolla alles 19. sajandil, kui itaallastel õnnestus oma maa ühendada.
Seejärel vaibus ka „arrogantsete blondide“ tung lõunasse — välja arvatud turistidena, kes etendavad nüüd elutähtsat rolli Itaalia majanduses.
Peaminister Berlusconil võib küll olla kahju kantsler Schröderist. Kuid veel rohkem kahju võib tal olla nendest miljonitest eurodest, mis jäävad Itaalial saamata, kui sakslased, kantsler Schröderi eeskujul, otsustavad nüüd Itaaliat boikoteerida.
Ei tasu alati mängida Jupiteri.

Märkmed: