Ameerika päevikust: Mõtisklusi Eesti valimiste puhul
Ma ei ole muidugi jurist, kuid 43 aastat elu Ühendriikides otsekui sunnivad — nagu kindlasti mitmeid teisigi amatööre — vahel tõmbama võrdlusjooni Eesti ja USA vahel. Nüüd pakuvad hiilgavat võrdlusvõimalust äsjased omavalitsuste volikogude valimised. Need andsid meile värske momentvõtte Eesti poliitiliste erakondade grupeeringuist, mis näivad vahelduvat filmikiirusel.
Valimised, mis ei hõlmanud Riigikogu Toompeal (selle kord tuleb märtsis), andsid Tallinna Linnavolikogus võimumonopoli (32 kohta) Edgar Savisaare venesõbralikule Keskerakonnale ja sulgesid sealt välja Isamaaliidu ja Mõõdukad, kes mõlemad on etendanud otsustavat rolli taasvabanenud Eesti demokratiseerimisel.
Üllatuse tõi uus, aastavanune partei Res Publica, kes tõusis Tallinna Raekojas suuruselt teiseks fraktsiooniks (17 kohta) ja jättis Savisaare koalitsioonipartneri, peaminister Siim Kallase Reformierakonna kolmandaks (11 kohta). Koosseisu muutus Tallinna Linnavolikogus (mis kujutab endast praktiliselt „Teist Riigikogu“) lisab erilist kaalu tuleva kevadistele Riigikogu valimistele. Kas jätkub Res Publica edu? Kas kujuneb temast Kallase valitsuskoalitsioonile juhtiv opositsioon koos Isamaaliidu, Mõõdukate ja Reformiparteiga, nagu peab võimalikuks ekspeaminister Mart Laar? Need küsimused selguvad märtsis.
Kommenteerides opositsiooni väljavaateid tegi peaminister Kallas põlustava märkuse, et „mõni mees on seal neljandas parteis“. On tõsi, et mõnigi hästituntud poliitik on otsinud endale kodukohta järgemööda mitme eri sildi all, otsekui laev, mis seilab ikka vanal kursil, kuid vahetab pidevalt lippe. See peegeldab Eesti poliitilise süsteemi ebaküpsust.
Dr. Vello Helk on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et praegune Eesti on kompromiss Eesti NSV ja algse Vabariigi vahel. Täpsustaksin, et see on eelkõige kompromiss ENSV ja algse Vabariigi esimese (1919.a.) põhiseaduse vahel. Too, radikaalselt parlamentaarne põhiseadus on ilmsesti olnud eeskujuks praeguse EV valimisseadusele, eriti nn. proportsionaalse hääletuse osas. See võimaldab partei siseste edetabelite alusel läkitada parlamenti kandidaate, kes ei ole seisnud kordagi valimisvõitluses vastamisi poliitilise konkurendiga ega ole olnud sunnitud oma ideede eest võitlema nagu Ameerikas. Selle süsteemi fiasko ilmnes eredalt just tänavustel volikogude valimistel.
Volikogudesse üle maa kandideeris 80 Riigikogu liiget. Ainult 38 ehk vähem kui pooled suutsid end läbi lüüa oma koduringkondades. Ükskõik millest muust see oleneb, kuid see näitab ühte asja: neil ukse taha jääjatel ei olnud kontakti oma valijaskonnaga. USA-s ei loeta neid rahvaesindajaid, keda rahvas pole valinud, samaväärseiks valitutega.
Kommenteerimist nõuab ka Siim Kallase ettepanek muuta Eesti riigikord presidentaalseks, st. kaotada peaministri ameti ja selle funktsioonid üle kanda presidendile. See ettepanek on otsene pöördtehe EV esimese (1919—1934) põhiseaduse riigipea kontseptsioonile. Tolle järgi oli meie peaminister ühtlasi „riigivanemaks presidendi ülesannetes“ ja vaheldus koos valitsusega. Olgu meenutatud, et esimese põhiseaduse perioodil oli meil 17 aasta jooksul tervelt 21 valitsust — ja tolle seaduse põhjal niisiis ka 21 „presidenti“.(!)
On võimalik, et Kallase ettepanek oli mõeldud „silmade tegemiseks“ Ühendriikidele seoses tema USA visiidiga. Kuid Eestis vajab reformimist eelkõige parlamendi valimiste kord. On raske näha, kuidas peaministri ettepanek saaks korvata Eesti hüperparlamentaarse valimisseaduse puudujääke.
Arvamus
TRENDING
