Mõistel „ühiskondlik lepe“ (ÜL) on kirju minevik, mitte kõige vähem seetõttu, et selle looja, Jean-Jacque Rousseau oli oma aja suurimaid intellektuaalseid pettureid (et mitte öelda „con-man'isid“) Pariisis, vaid peamiselt seetõttu, et mõistet ennast on kasutatud mitme varjunime all nagu nt. „rahvarinne“.

Kommenteerides Ühiskondliku Leppe (ÜL) nime kandva dokumendi sündi Eestis president Arnold Rüütli algatusel, mis allkirjastati 21.okt. s.a. 38 organisatsiooni poolt, leiab Elle Puusaag „Eesti Elus“, et selles puudub konkreetsus. See koosneb kõlavatest ideedest, „milles konsensus on olemas ilma allkirjatagi“. Kui ÜL-i nimetada foorumiks, siis on tegu vaidlusklubiga, millel puudub leppe iseloom, kui see aga tahab olla kõigile ühiskonnaliikmeile võrdselt siduv dekreet, siis on tegu utoopiaga, „pealesurutud sundmõttega, mis polegi demokraatiikule ühiskonnale omane“, kirjutab Elle Puusaag (EE, 24. okt.).

On huvitav, et ajaloolased on teinud samasuguseid järeldusi ka Rousseau „contrat social'i“ (1762) kohta. Briti historiograafia „grand old man“ Paul Johnson märgib, et Rousseau ÜL taotles ühekordset revolutsiooni, millega rahvas annab kõik võimu riigile. „Seega legitimeerib rahvas muutuse oma kollektiivse tahte läbi ega oma enam õigust tunda end rõhutuna, kuna olles ise uusi seadusi soovinud, on ta sunnitud nende poolt peale pandud kohustusi armastama,“ kirjutab Johnson.

See on ju täpselt see „ühiskondlik lepe“, mille Nõuk. Liit oma ühiskonnas läbi viis 155 aastat hiljem. Kõik N. Liidu kodanikud kohustusid vabatahtlikult kommunistlikku parteid armastama nagu Rousseau soovis. Teda nimetatakse õigustatult Marxi ja Lenini eelkäijaks. Kuid välismaade jaoks oli Stalinil üks teine retsept — „rahvarinne“.

1930. aastail kutsus Stalin kõigi maade kommuniste üles looma „rahvarinde“ nime all koalitsioone mitte-vasakpoolsetega võimu ülevõtmiseks. Komparteide rahvusvahelise keskuse Kominterni juht Georgi Dimitrov tegi kõigi maade parteidele selgeks, et „rahvarinded“ peavad tegutsema nagu Trooja hobused — tungima ööpimeduse katte all vastaste leeri, et seda hävitada. Stalinil õnnestuski see ühel maal — Hispaanias, kus Moskva agendid tõepoolest purustasid demokraatliku rinde, kuid tõid võimule hoopis fashistliku diktaatori Francesco Franco (1939).

Huvitavaks erandiks oli Pätsi-Eenpalu „rahvarinne“ Eestis aastail 1937-38. See taotles selgesti ühiskondlikku lepet, aga mitte valitsusvõimu purustamiseks, vastupidi — selle tugevdamiseks rahva hulgas. Neil aastail töötati ju välja ja kehtestati uus (kolmas ehk nn. Pätsi) põhiseadus. Valitsus vajas hädasti ülemaalist tugigruppide võrku rahvahääletuse võitmiseks, kuid erakonnad, kes seda ülesannet võinuks täita, olid juba kolm aastat keelatud. Niisiis tekkis Eesti „rahvarinne“ Riikliku Propagandatalituse eestvõttel ning tollase isamaaliidu juhtimisel tühiku täitmiseks, mille valitsus ise oli tekitanud.

Siinkirjutajale tundub, et Eestis tänavu loodud ÜL sarnaneb mitmeti Pätsi-Eenpalu „rahvarindega“. See on samuti ülaltpoolt inspireeritud algatus ülemaalise tühiku täitmiseks kohtadel, kus peaksid juba kümme aastat funktsioneerima poliitilised algorganisatsioonid. Kes on nende puudumises süüdi? Riigikogu? Erakonnad ise?

Mis puutub J.-J. Rousseau mainesse, siis piisab vaid ühest detailist tema iseloomustamiseks. Ta armastas oma ÜL-ist kõneldes võrrelda ühiskonnaliikmeid lastega ja riiki — hea, hoolitseva isana. Kõik ta enda viis sohilast — rohkem tal perekonda ei olnud — kasvasid aga üles ja surid vaestemajades.

Avalikult süüdistatud rongaisana, ms. filosoof Voltaire'i poolt, pidi Rousseau tunnistama, et ta ei tea ühegi oma lapse nime ega sünnipäeva.

Märkmed: