Et Vene valitsuse pea-eesmärgiks äsjasel Peterburi G8 tippkonverentsil oli tagasi vallutada Moskva kunagine rahvusvaheline prestiizh, selles ei saa kahelda keegi, kes kuulis president Vladimir Putini võidurõõmsaid sõnu esmaspäevasel pressikonverentsil.

„On ilmne, et Venemaa kasvav majanduslik potentsiaal lubab tal etendada senisest tähendusrikkamat rolli globaalsete sündmuste aengus,“ oli Putini enesekindel kokkuvõte vene loodusgaasi ja nafta tohutute varude tähtsusest maailma majandusele. Ei ole saladus, et Venemaa võib kinni keerata gaasi- ja õlijuhtmed peaaegu kogu Euroopas ja mõjutada energiahindu üle maailma. Putini läkitus maailmale ei sisalda lubadust teha seda heaperemehelikus koostöövaimus.

Washington Times'is meenutab ühe uue Euroopa küsimuste uurimiskeskuse (Center for European Policy Analysis) tegevdirektor Michael Wyganowski, kuidas Putini valitsus seni on toiminud, kirjutades: „Erinevalt Lääne-Euroopast, kus vene gaasitarneid ei ole kunagi katkestatud, on Moskva Kesk-Euroopas korduvalt kasutanud gaasikraanide kinnikeeramist oma poliitika instrumendina. Üksnes Balti riikides sulges Venemaa 1990. aastail gaasivoolu 11-l korral tagajärjetuks jäänud katseil nõrgendada nende (riikide) suveräänsust ... Lühidalt, Moskva kontrolliv positsioon energiahiiglases Gazprom on võrdne jõulise ja tegelikult vastupandamatu instrumendiga (Putini) võimupoliitikas.“ (WT, 16. juuli.)

Märkimisväärne on, et need faktid — samuti ka demokraatlike institutsioonide jätkuv lagunemine Venemaal — ei tulnud peaaegu üldse kõne alla G-8 tippkonverentsil Peterburis. Maailma suurimad demokraatiad — USA, Jaapan, Inglismaa, Prantsusmaa, Saksamaa ja Kanada — näisid vältivat igasuguseid etteheiteid Moskvale, hoolimata Putini küllaltki provokatiivsest käitumisest konverentsi juhatajana.

Nad toetasid küll president Bushi kriitikat Iraani ja Süüria kui Lähis-Ida praeguse kriisi peapõhjustajate vastu, kuid Putini survel kõrvaldati see kriitika konverentsi kommünikeest. Washington Times'i juhtkirjanik leiab, et Putini kui G-8 presidendi poolt oli selline käitumine „lubamatu“, st võrdne oma võimu kuritarvitusega.

Venemaa demokraatia-kriisi kohta kirjutab Washington Post'is kolumnist Jackson Diehl: „Ainuke, kes selle küsimuse tõstatas, oli president Bush. Laupäevasel (16. juuli) istungil kirjeldas ta oma poliitika (pea-eesmärki) kui soovi teostada „institutsioonilisi muudatusi“ maailmaosades nagu Iraak.“ (WP, 10. juuli.) Aga ta võinuks niisama hästi öelda „maailmaosades nagu Venemaa, kus demokraatia olukord ei ole palju hiilgavam“. Küllap mõnigi sai aru.

Putin kasutas selle väljenduse kohe demagoogiliselt ära torkeks Ameerika vastu, kinnitades sarkastiliselt, et tema küll ei soovi elada „sellises demokraatias nagu Iraak“ (aga loe: Venemaa). Lugeja näeb isegi, kui osavalt Putin siin sõnu väänas. Bush reageeris sellele ainult oma patent-optimismiga, öeldes: „Oota ainult!“

Võib öelda, et see USA president, kes on korduvalt nimetanud Vene presidenti oma „heaks sõbraks“, suutis ka sel G8 tippkohtumisel Peterburis säilitada oma mõõdukat respekti Vladimir Putini vastu. Seda võib ka nimetada kangelaslikuks enesevalitsemiseks kolme pika päeva kestel. Vaatlejaile ei ole aga jäänud see tähele panemata ja see võib olla tulnud Putinile tagasi bumerangina. Ega muidu ei kirjutaks eespool tsiteeritud Times'i juhtkirjanik: „Peab tõsiselt küsima, kuivõrd palju on G8-l Venemaast kasu ja kuivõrd Putin väärib kutset tuleva-aastasele tippkonverentsile Saksamaal.... USA ei võlgne talle midagi.“

Märkmed: