„See, kuidas president Bushil ja tema huntal õnnestus Ameerika viha Osama bin Ladenilt üle kanda Saddam Husseinile, on ajaloo suurimaid mustkunstniku trikke välissuhete alal.“
Kogu respektiga kuulsa inglise kirjaniku vastu kaldun siiski arvama, et president Bushi kõige suuremaks saavutuseks musta maagia alal on oma poliitilise vastasrinde, st. demokraatide erakonna, võitlusvõimetuks muutmine, selle relvade ülevõtmine ja igasugusest mõttekast parteiprogrammist ilmajätmine. See on toimunud samm sammult kahe viimase aasta jooksul. Bushi invasioon demokraatide pärusmaile on ootuspäraselt ärritanud konservatiivsemaid vabariiklasi. Kuid see on pahandanud isegi demokraate, kes süüdistavad Bushi nüüd „suure valitsuse“ (big government) kultuses. New York Times paneb nüüd Bushi valitsuse kompromisse demokraatidega pahaks ja leiab, et vabariiklaste programm on lõhestunud ja selle pooled ei klapi enam kokku.
„(Bushi) republikanismi kõige markantsemaks jooneks," väidab NYT juhtkiri, „on see, kuidas ta kultiveerib „suurt valitsust“. Bushi eesistumisel on suurendatud Medicare'i tulevast võlga 400 miljardi dollari võrra; kiidetud heaks föderaalvalitsuse ennenägematul määral sekkumine kohalike koolivalitsuste prerogatiividesse...ja tõstetud agrotööstusele määratud abirahad (nn. „agricultural pork“) uutesse kõrgustesse“ (NYT, 28. dets.)
Mida juhtkirjanik siin ei maini, on seik, et Medicare'i reformi ja uue kooliseaduse töötas Bush välja tihedas koostöös demokraatide kõige mõjuvõimsama senaatori Ted Kennedyga, ning et põllundussubsiidiumide tõstmises olid vähemalt samal määral süüdi kongressiliikmed. Nende sammudega võttis aga Bush demokraatidelt võimaluse rünnata teda valimisvõitluses nii tervishoiu kui ka hariduse ja põllunduse sektoreis.
On liiga vara ennustada, kas Bushi „mustkunst“ osutub pikemas perspektiivis ohtlikuks ameerika konservatiivsele liikumisele, kuid lähitulevikus võib ta olla õigustatud, silmas pidades muutusi, mis on toimumas demokraatide parteis, eriti selle tähtsaimas tugigrupis, ameerika töölisliikumises. Selle parem tiib ja tsenter on eraldumas äärmusliberaalidest vasakul tiival ning nii võib tekkida uus võitlusrinne mõõdukate demokraatide ja heaoluriigi vabariiklaste vahel. Bushi lähenemist heaoluriigi kontseptsioonile võib niisiis ehk mõista kui ettevalmistust sissetungile keskparempoolsete demokraatide maa-alale.
USA töölisliikumises on nimelt rõhk üle kandumas „Vanalt Labor'ilt“ „Uuele Labor'ile“. Uues ametiühingluses domineerivad kõrgema haridusega juhtkond, suur naiste osatähtsus ning keskendatus teenindussfääri töötajaile. Endine Valge Maja kaastööline Gary Andres iseloomustab Washington Times'is liikumise sihtides toimuvat muutust järgmiselt: „Need pöörduvad võitluselt töökohtade kadumise ja vabakaubanduse vastu maksude tõstmise ning titueeritud huvide (entitlements) suurendamise eest...Ja jaanuaris, Iowa eelvalimisel — seeasemel, et hääletada ühele demokraadile või kõigile kandidaatidele — on töölisliikumine lõhestatud. „Uus Labor“, esindades Deani, võitleb „Vana Labor'i“ vastu, kes toetab Gephardti. Kas suudavad uued ametiühingud etendada valimistel niisama jõulist rolli, kui suutsid vanad?“ (WT, 20. nov.)