Presidendi eelvalimiste retoorikas ei olnud vist küll kuulekamat sõna kui „muutus“ (change). See laskis end lahkesti ekspluateerida pea iga kandidaadi poolt – alates demokraatide kategoorilisest nõudmisest „Muutust iga hinna eest!!“ (ehk minu koduranna slängis „Muutust kas või siga siniseks!“) – kuni vabariiklaste rohkem nüansseeritud seisukohani, et „muutust, jah, seda küll, aga ainult head muutust, mitte halba“.

Kuid läänemaailm hakkab aru saama, et pärast II maailmasõda Ameerikas ja Euroopas teostatud monumentaalseil sotsiaalsetel ja poliitilistel muutustel on olnud ka kavatsetamatud järelmid (unintended consequences), mille hinda me ikka veel maksame. Põhiline muutus on olnud riigikordades. Enamik Euroopa monarhiatest on lagunenud rahvusriikideks, mis varem-hiljem on (sotsiaaldemokraatia nime all) võtnud omaks marksistliku autokraatia printsiibi ja asunud teostama ulatuslikku heaoluriiki koos sellele tüüpiliste probleemidega nagu kõrged palgad ja maksud ning madal majanduskasv. Nüüd on aeg hakata neid kunagisi muutusi ära muutma. Seda vajadust kriipsutab viimasena alla ka Euroopa Liidu (EL) katastroof, milles Iiri, Prantsusmaa ja Holland on nelja referendumiga hüljanud EL-i vasakpoolse põhiseaduskavandi.

Elame murranguliste sündmuste tähe all, millistest vaevalt ükski meist on jäänud puutumata. Nagu näiteks bensiinikriis, väidetavalt kõige värskem näide neist „kavatsetamatuist järelmeist“, mis võivad kaasneda ülientusiastlikele „muutustele-iga-hinna-eest“. See on paha uudis.

Heaks uudiseks on tänapaeva interneti-tehnoloogia, mis võimaldab kavatsetamatuid järelmeid paljastada ilma pikema haude-ajata. Majandusteadlane Brian Wesbury, kes kirjutab sellest Wall Street Journal’is, võtab lähtepunktiks suure hiljutise muutuse lääne põllumajanduses, nimelt laialdase ülemineku toiduteravilja kasvatamiselt etanooli tootmisele, st. etüülalkoholile, mida võib kasutada bensiini asemel. Wesbury ütleb: „Suurem jagu inimesi saab aru, et massilised toidu-märatsused teistel maadel ja järsult tõusnud toiduainete hinnad ameerika poodides on seotud USA-s kehtestatud subsiidiumidega, mida riik maksab etanooli tootjatele ja mis on tekitanud shokilaine ülemaailmses majandus-süsteemis. Heaks uudiseks on, et viltuläinud poliitika vead avastatakse nüüd väga ruttu. Poliitik, kes üritab mingit olukorda muuta, peab selle muutuse kavatsematute järelmite eest otsekohe vastust andma." (WSJ, 11. juuni.)

Wesbury nimetab lääne luhtunud heaolupoliitika halvimaiks tulemusiks kolme rohkesti subsideeritud sektorit, kirjutades: „Kõige halvemate probleemidega aladeks on tänapäeval valdkonnad, kus riigivõimu sekkumine on olnud kõige suurem – st. haridus, haiguskindlustus ja energeetika.“

Teisal Wall Street Journal’is käsitleb sama teemat kunagise N. Liidu kuulsamaid dissidente, nüüd üks Iisraeli juhtpoliitikuid, Natan Sharanski, ehkki pisut erineva rõhuasetusega. Ta leiab, et sõjajärgse lähiajaloo suurimaiks väärarenguiks on olnud rahvaste rahvusliku ja usulise identsuse kadu, eriti Euroopas. Ent ta ennustab, et islami-ohu üha tõusva surve all algab läänes „paratamatu, kuigi hilinenud“ liikumine rahvusliku patriotismi ja usu taastamiseks.

See oleks siis see muutuste äramuutmine, mille aeg on käes.

Märkmed: