Leheteateil toimuvad veebruari lõpupoole Venemaal strateegiliste tuumajõudude suurimad manöövrid 1980. aastaist saadik.
Vene ajalehe Kommersant andmeil olevat need üheks osaks ettevalmistustest võitlusele terrorismi vastu. Kuid Moscow Times’il on asjast veidi realistlikum käsitus, kui ta kirjutab (Washington Timesi järgi):
„Aga ükski mõistlik inimene ei suuda uskuda, et tiibrakettide lennutamine üle Atlandi või satelliitide paigutamine maailmaruumi käsikäes ballistiliste lendrelvade testimisega hõlbustaks kuidagiviisi terrorirühmituste tabamist, isegi sel juhul, kui neil oleks tuumarelv olemas.“
20 aastat tagasi ei olnud Kremlil ega Washingtonil mingeid illusioone, et sellised manöövrid olid Ameerika -Nõukogude Liidu vahelise tuumasõja eelharjutuseks. Ka tänavu on nende eesmärgiks simuleerida USA-Vene tuumasõda, ütleb Moscow Times. Leht lisab, et Vene vägede kõrgeim juhtkond peab USA-Venemaa vahelist tuumakonflikti jätkuvasti võimalikuks.
Kas Venemaa elab ikka veel Külma sõja ajastus?
Ilmselt mitte igas suhtes. Näiteks nn. ennetusmeetmete küsimuses — kontseptsioon, mille president Bush ja kaitseminister Rumsfeld välja kuulutasid vahetult pärast 2001.a. 11. septembri terrorirünnakuid New Yorgile ja Washingtonile. Võttes omaks, et teatava ohu korral on profülaktiline kaitsesõda õigustatud, näib Putin olevat Ameerikale kenasti järele jõudnud. Vähemalt selles osas, mis puutub ennetusmeetmete rakendamisse Balti ja teiste nn. Vene lähivälismaa riikide vastu. Selle kohta kirjutab EV endine välisminister Toomas H. Ilves Eesti Elus:
„Ida-Euroopa ... toetas kevadel USA „ennetavat“, ÜRO Julgeolekunõukogu sanktsioonita rünnakut (Iraagile). ... Oktoobris avalikustatud Venemaa uus kaitsedoktriin sisaldab samuti „ennetavat“ tegevust, mis lubab rakendada oma lähinaabrite suhtes samasugust lähenemist, nagu USA kasutas Iraagis“ (st. rünnata enne, kui sind rünnatakse)“ (EE, 30. jaan.). Kuid juba tänavu mais võib see Moskva kaitsedoktriin osutuda löögiks tühja õhku. Ärgem unustagem, mida ütles NATO uus peasekretär, hollandlane Jaap de Hoop Scheffer aasta algul ametisse astudes: „NATO ‘lähivälismaa’ katab varsti Vene ‘lähivälismaa’.“
Teisisõnu — igasugune geostrateegiline alus mingite Vene prerogatiivide õigustamiseks Baltikumis langeb NATO laienemisega lihtsalt ära. Washington Post’i välispoliitika ekspert Jim Hoagland kommenteerib:
„(Eestlased, lätlased ja leedulased) vabanevad Vene ‘lähivälismaa’ staatusest, kuigi neid jäävad painama vene vähemusrahvuste küsimus ja muud (Nõukogude) impeeriumist päritud probleemid, milliseid Moskva kindlasti jätkuvasti torgib ja õhutab... Keskeurooplased eeldavad pigemini, et Vene okupatsiooni ja taasvallutamise võivad esile kutsuda kaootiline sisepoliitiline olukord ja nõrgad (kohalikud) valitsused Ukrainas, Valgevenes, Moldovas ja Gruusias.“ (WP, 18.01.).
Niisiis tuleb hakata arvestama NATO tegevuspiirkonna olulise nihkega ida poole, mida viimastel nädalatel on kinnitanud ka Valge Maja ja USA välisminister Colin Powell.
„Kuigi Vene kindralid ehk kujutlevad end üha edasi elavat Warssavi Pakti ja Nõukogude okupatsiooni aegses Euroopas, siis tegelikult näib Putin praegu püüdvat endale kindlustada vähemalt seda etnilist Venemaad, mille äärealadeks tsaariajal olid Valgevene, Ukraina, Krimm ja Kaukaasia. „Mida lähemalt sa vaatad, seda enam näeb uus Venemaa välja nagu vana Venemaa,“ kirjutab Washington Timesi kolumnist Georgie Anne Geyer, lisades: „Kõik võim on koondatud Kremlisse ja vene rahvas jälle igatsemas kõvakäelist keskvalitsust nagu kogu oma ajaloo kestel“ (WT, 4. veebr.).
„Ehk — nagu „vanal heal tsaariajal“.

Märkmed: