Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ehk NATOt loetakse möödunud sajandi kõige edukamaks sõjaliseks liiduks. Oma pelga olemasoluga suutis ta ära hoida tõsisema sõjalise konflikti oma perimeetris tervelt 53 aasta kestel. Sest kuni 11. septembrini 2001 ei olnud NATOl kunagi vaja rakendada oma põhikirja artiklit V — st. deklareerida, et kallaletung ühele tema liikmetest on kallaletung kõigile tema liikmetele. Aga just nüüd, kus NATO on esimest korda seda artiklit rakendanud — USA toetamiseks sõjas terroristide vastu — on see sõda omandanud iseloomu ja formaadi, mis tekitavad tõsiseid küsimusi kaitsealliansi tuleviku kohta. Ning seda just ajal, mil tal tuleb peatselt (novembris) otsustada kaks tähtsat küsimust: kuni seitsme uue liikme vastuvõtmine ja Venemaa kaasamine mingit laadi partnerina. Afganistani sõda on kaasa toonud kaks uut doktriini. Bushi doktriiniks on hakatud nimetama tema poolt proklameeritud USA prerogatiivi kohelda terroriste varjavaid riike vaenlasena samal alusel terroristidega. Seda täiendab Rumsfeldi doktriin, mille kaitseminister kuulutas välja kohe sõja algul ning mille kohaselt USA võib moodustada erinevaid koalitsioone erinevate sõjaliste eesmärkide saavutamiseks. Bushi doktriin õigustab USA (ja liitlaste) jõudude tungimist vaenuliku riigi piiresse. Ehk nagu president ütles oma aastaaruande kõnes: „Sõda tuleb kanda vastase (maa-alale) enne, mitte pärast tema kallaletungi.“ Rumsfeldi doktriin vabastab USA vajadusest arvestada ühe või teise liitlase „vetoga“. „Sõda ei saa jätta komiteede hooleks,“ ütleb Rumsfeld. Ilmselt peab kaitseminister siin silmas 1999.a. Kosovo sõja kogemusi, kus väejuhid korduvalt kaebasid poliitikute („bürokraatide“) ebakompetentse sekkumise üle lahinguoperatsioonidesse. Osa vaatlejaid arvab, et Bushi ja Rumsfeldi doktriinid kipuvad varjutama NATO laiendamise väljavaateid. „Washington Times’i“ Euroopa-küsimuste eksperdi Helle Dale’i hinnangul ollakse Euroopas üldiselt valmis aktsepteerima NATO uute liikmetena esmajoones viit kandidaati — Eestit, Lätit, Leedut, Sloveeniat ja Slovakkiat. Kuid Helle Dale peab häirivaks teguriks Venemaa kaasamist nn. „kahekümnenda liikmena“… nagu seda soovitab USA välisminister Colin Powell. Dale leiab, et kahekümneliikmelise NATO kontseptsioon tähistab Powelli võitu kaitseministri Donald Rumsfeldi üle, kes on Venemaa kaasamisele risti vastu. Seeläbi muutuks NATO samasuguseks bürokraatlikuks kantseleiametnike klubiks nagu seda on OSCE (Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Organisatsioon), tuntud ka „Helsingi-foorumi“ nime all, ütleb Dale. USA üks hoolikamaid ja paremini informeeritud senaatoreid, Indiana vabariiklane Richard Lugar pidas hiljuti Brüsselis, oma juurdlusreisil NATO kandidaatriikidesse, kõne, milles ta ütles: „Ei NATO laiendamine ega NATO–Venemaa koostöö, nii tähtsad kui nad ka on, ei ole see kõige kriitilisem küsimus, millega meie (st. NATO riigid) silmitsi seisame. See küsimus on — sõda terrorismi vastu. NATOl tuleb otsustada, kas ta tahab selles sõjas osaleda. NATOl endal tuleb otsustada, kas tal on mingit rolli etendada vastu astumisel meie aja ühele suuremale julgeolekuohule,“ ütles senaator Richard Lugar. Bushi ja Rumsfeldi doktriinide ridadevaheliseks läkituseks on, et Ameerika saab väga hästi läbi ka ilma NATOta. Nüüd peavad liitlased ise ütlema, kas nemad vajavad Ameerikat. ILMAR MIKIVER
Ameerika päevikust: NATO minevik ja tulevik
Eestlased Kanadas | 13 Feb 2002 | EWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
