Siinse veeru lugejail võib viimastel kuudel olla tekkinud mulje — küllaltki õigustatult — et Põhja-Atlandi kaitsealliansi NATO olemasolu on kaalul. Saksa- ja Prantsusmaa kuulutasid teatavasti koos Belgiaga välja Euroopa Liidu uue kaitsesüsteemi (tegelikult ainult selle peastaabi), mis näeb välja nagu paralleelorganisatsioon NATO-le. Kuigi Prantsuse valitsus kinnitas, et üritus tugevdab nii EL-i kui NATO-t, leidsid mõnedki vaatlejad, et see on mõeldud Ameerika väljatõrjumiseks Euroopast.

Kuid Ameerika vastuseks sellele võib olla lihtsalt NATO asukoha vahetus Lääne-Euroopast Ida-Euroopasse. Ja võibolla võime varsti koguni öelda, et „meie“, st. Ida- ja Kesk-Euroopa riigid, olime need, kes NATO päästsid.

8. mail ratifitseeris USA Senat üksmeelselt NATO otsuse võtta Eesti, Läti, Leedu, Slovakkia, Sloveenia, Rumeenia ja Bulgaaria vastu oma uuteks liikmeteks. Otsus tehti häältesuhtega 96–0 (neli senaatorit, Kennedy, Lieberman, Carper ja Murkowski loobusid hääletamast) ning vajab ratifitseerimist ka kõigi ülejäänud 18 NATO liikme poolt. See võib võtta veel terve aasta.

NATO-sse pääsemine on ida- ja kesk-eurooplaste julgeolekule kahtlemata ülimalt tähtis, kuna see vabastab nad sõjakartusest omaenda piirides ja võimaldab neil keskenduda tõenäosemate uute ohtude nagu terrorismi tõrjele. Kuid samal ajal on see selgesti ka Ameerika huvides. Saksa Marshalli Fondi vanemteadur Ronald Asmus iseloomustas uut olukorda järgmiselt:

„Esimest korda ei tarvitse üks Ameerika president karta, et tal tuleb minna Euroopasse sõdima. NATO laiendamise mõte on just teha rahu Euroopas püsivaks.“ Ameerika ja Euroopa seisavad ühiselt silmitsi selle täiesti uue ohuga, millest andis ameeriklastele kohutava näite nn. „9/11“, st. kolme tuhande inimese mõrvamine 11. septembril 2001.

„Ameerikat ei ohusta mitte enam vallutavad riigid, vaid laostuvad riigid,“ ütleb kuukirja „The American Spectator“ peatoimetaja Emmett Tyrrell. Nende „laostuvate riikide“ hulka, mille pinnasest või mille mahitusel terroristid võrsuvad, kuulus ju ka Iraak. Võitlus nende vastu ei ole mõeldav ilma transatlantilise koostööta USA ja Ida-Euroopa vahel.

Leedu ekspresident Valdas Adamkus arvas mai algul Washingtonis viibides, et Iraak võib osutuda koguni Euroopa ja Ameerika huve ühendavaks teguriks. „Washington Times’i“ järgi ütles Adamkus:

„Iraagi desarmeerimise kriis on osutunud lakmustestiks selle kohta, kes toetab transatlantilist koostööd, kes mitte. Ühelgi juhul ei näita see, et NATO oleks omadega läbi.“ (WT, 5. mai.) Adamkus esindab siin seda uut maailma, milles Euroopa väikeriigid on samaväärsed Ameerikaga, mitte enam seda vana maailma, milles Balti riike sageli koheldi vahetuskaubana Ida ja Lääne vahel.

„Washington Post“, mis armutult kritiseerib president Bushi sisepoliitikat, võtab Balti jt. Ida-Euroopa riikide uue staatuse kohta sada protsenti tunnustava hoiaku, kirjutades:

„Oht, et allianss võiks ikkagi laguneda — ükskõik siis, kas vormilises või praktilises mõttes — siiski veel püsib. Kuid Leedu, Läti, Eesti, Slovakkia, Sloveenia, Rumeenia ja Bulgaaria liikmesuse ratifitseerimise USA poolt kriipsutab alla põhjust, miks me vajame kahekümne kuue liikmelist NATO-t — ning miks Bushi valitsusel tuleb jätkuvalt selle päästmise heaks töötada.“ (WP, 8. mai.)

On huvitav, et liberaalne „Washington Post“ läheb siin otseteed mööda Senati patentliberaalidest nagu Teddy Kennedy, kes millegipärast keeldus NATO tuleviku küsimuses hääletamast.

Siinkirjutaja hinnangul on NATO sellest hoolimata päästetud.

Ida-Euroopa ja Ameerika Ühendriigid on tunnustanud teineteist omaväärse partnerina. See on „win-win“ situatsioon.

Märkmed: