Iga uus valimisvoor Ameerikas toodab omajao paradokse ja eba-ootuspärasusi. Ootuspärane on, et paljud kandidaadid astuvad valimisvõitlusse „muutuse“ lipukirja all, nagu oleks senine status quo kõige kurja kehastus, mis tuleb iga hinna eest ära muuta. Ootamatum on, et mõnigi kord on oluline muutus juba toimunud, kuid mitte seal, kus seda oodati. Nagu nt. nihe Demokraatide Parteis, mida allpool püüan kirjeldada.
Kõnealuse arengu paljastasid 22. aprilli nn. superteisipäeva eelvalimised ja valimiskoosolekud Pennsylvania osariigis, kus Demokraatide Partei presidendikandidaat Hillary Clinton võitis partei teist presidendikandidaati Barack Obama’t ligi 10-punktilise edemusega ülemaaliselt antud häälte arvus (54-46). Washington Times’i järgi näitasid hääletusjärgsed küsitlused aga, et demokraatide parteisisene lõhestatus, mis kandidaadi valikut takistab, jätkub. Times’i S.A. Miller kirjutab: „Hillary Clintoni võidu alustaladeks oli olnud tugev toetus liht-(blue collar)töölistelt, relvaomanikelt, naistelt, vanureilt ja üllatavalt paljudelt nendelt hääletajatelt, kes möönsid, et nende valikut olid mõjutanud rassilised kaalutlused.“ (WT, 23. aprill.) See oli pettumuseks paljudele, kes ootasid neist valimistest kinnitust, et rassivõitlus on nüüd lõppenud. Kumbki juhtiv kandidaat ei suutnud teist valja lüüa, kuigi Clinton võitis osalt tagasi parteibaasi kõige tähtsamad hääletajagrupid ning lõpetas või vähemalt katkestas Obama veebruaris alanud võidukäigu.
Obama täht tõusis kiiresti tänu ta võimele värvata omale poolele demokraatide erakonna innukaid uusliikmeid – kunsti- ja kultuurirahvast ning noori. Aga ka neid, nagu Miller ütleb, kes käsitavad tänavusi valimisi ikka veel rassivõitlusena. Ja see ongi ehk „superteisipäeva“ suurim ootamatus ja paradoks: Obamast on saanud küll eliidi lemmik; partei enamus hääletab aga Clintonile. Ei tundu, et „rassilised kaalutlused“ oleksid nendest valimistest kadunud.
Miller ennustab, et Obama-Clintoni kahevõitlus võib kujuneda „ohtlikult lõhestavaks“, st. koguni ehk partei luigelauluks. Kuid süüdi on selles partei ise, leiab Scripps Howard News’i kolumnist Dale McFeatters, nimelt – vääriti kalkuleeritud muudatused partei valimiseeskirjades. McFeatters leiab, et oli vale esiteks kuhjata liigne hulk eelvalimisi kampaania esimestele nädalatele; ja teiseks – võtta häälte lugemisel kasutusele nn. proportsionaalne süsteem senise majoriteedi („võitja saab kõik hääled“) süsteemi asemel. McFeatters kirjutab: „Mõlemad uuendused olid mõeldud erakonna presidendikandidaaadi võimalikult varaseks väljaselgitamiseks, kuid mõlemad andsid otse vastupidise tulemuse. Eelvalimiste ajastamine kampaania algusesse ei aidanud kandidaati leida. Ja proportsionaalne süsteem ... tegi mõlemale kandidaadile lihtsalt võimatuks viia valijameeste-kogusse piisav arv delegaate partei lõpliku kandidaadi otsustamiseks (WT, 26. aprill.)
Ajal, mil vabariiklaste presidendikandidaadi isik (John McCain) on juba nädalaid üldsusele teada, peavad analüütikud möönma, et tema demokraadist konkurent võib selguda alles erakonna augustikuisel ülemaalisel kongressil Denveris. See tähendaks eelvalimisi halvanud tülide kandumist erakonna kõrgeima juhatuse tasandile – ehk varianti, mida iga hea tahtega demokraat sooviks kõigest hingest vältida.
Ameerika päevikust: Nihe Demokraatide Parteis
Arvamus
TRENDING
