Tänavuse valimiskampaania käigus on lendu lastud mitmeidki üsna fantastilisi kuulujutte. Ühe järgi, mida hakati nimetama „oktoobriüllatuseks“, pidi Bushi valitsus olema juba ammu tabanud terroristide ülemkaliifi Osama bin Ladeni, kuid kavatses vastava teate avaldada alles mõni nädal enne valimisi — muidugi selleks, et hääletamist enda poole kallutada. Kuid valimised on tõepoolest tihti pakkunud ootamatuid tulemusi. „Kõik valimised on üllatavad,“ kirjutab kolumnist Clarence Page, lisades: „Sellepärast me hääletama lähemegi.“
Mäletan, et 1992.a. valimiste järel avaldatud statistika põhjal andsid Bill Clintonile otsustava häälte ülekaalu George Bush sen. ees üle Ameerika naised, mis oli paljudele üllatav. Võibolla on see nüüd inspireerinud demokraatide kandidaati John Kerryt feministidest hääletajaile eriti meelepäraseid lubadusi andma. Nagu ajakirjanikele seletas ta õde Peggy Kerry, kavatseb Kerry presidendiks saades taastada USA panuse — 34 miljardit dollarit — ÜRO Rahvastikufondi ülemaailmse abordi-teeninduse rahastamiseks, algatada USA Senatis naistevastast diskrimineerimist keelustava seaduse ratifitseerimise ning nimetada USA Ülemkohtusse ainult abordivalikut pooldavaid (pro-choice) kohtunikke.
See agenda ei saa küll kuidagi olla kooskõlas avaldustega, mida Kerry on teinud ustava katoliiklasena, öeldes, et ta on seda olnud juba lapsepõlvest saadik, kui ta osales missadel altaripoisina. Ja veelgi vähem möödunud suvest saadik, kui paavst Johannes Paulus II feminismi sõnaselgelt hukka mõistis. Juuni lõpul kogu maailma piiskoppidele suunatud läkituses ütleb paavst, et tänapäeva feminism rõhutab üle (naiste) alluvuse teemat „selleks, et õhutada sugudevahelist vastuolu: et kui naine tahab end tunda naisena, peab ta endast tegema mehe vastase“.
Paavsti poolt kõneleb hiljaaegu avastatud trend, mis näib radikaalsele feminismile risti vastu töötavat — nimelt nn. turva-mammad (security moms), naised, kes on rohkem mures maa ja rahva ning kodu ja perekonna julgeoleku kui ülemaailmse abordiõiguse pärast. Tõenäoselt ei tohi kumbki kandidaat selle tugigrupi (constituency) osakaalu alahinnata. Mõelgem, kuidas on praktiliselt üle maa levinud „jalgpallimammade“ (soccer moms) kultus. Ka need naised ei ole tõenäoselt kuigi radikaalsed feministid. Kuid novembriüllatus võib tulla hoopis meeste rindelt. Nii mõnegi vaatleja arvates võivad tänavuste valimiste otsustavaks tugigrupiks osutuda mehed — ja nimelt valged mehed. Valged meessoost hääletajad (keda on u. 45 miljonit) on asjatundjate hinnangul demokraatide erakonnast pagemas. Kui see kaotus on suurem kui naiste osakaalu tõus, võib see Kerryle saatuslikuks saada.
Viimastel valimistel a. 2000 suutis George Bushi vastaskandidaat demokraat Al Gore valgetest meeshääletajatest oma kontosse kanda ainult 36 protsenti. Aasta algul ennustas dmokraatide rahvaküsitleja Celinda Lake, et demokraadid ei suuda iialgi Valget Maja taasvallutada, kui nad ei pööra rohkem tähelepanu sellele kriitilise tähtsusega tugigrupile. „Kuid,“ kommenteerib Washingtoni ajakirjanik Carey Roberts, „partei võimas feministide fraktsioon ei olnud selle hoiatuse üle kuigi õnnelik.“
Vaid mõni nädal tagasi tuli tuntud afro-ameeriklasest kolumnist Clarence Page Washington Times’is välja sootuks teistsuguse hüpoteesiga: nimelt, et nende valimiste otsustajaiks võivad kergesti osutuda tema rassikaaslased, Aafrika päritolu ameeriklased. Nende toetus Bush-Cheney kandidatuurile, mis a. 2000 valimistel piirdus vaid 8%-ga, oli kahe hiljutise ringküsitluse andmeil käesolevaks oktoobriks tõusnud 17%-le, seega enam kui kahekordistunud. Page tsiteerib selgituseks Washingtoni uurimiskeskuse Joint Center’i analüütikut David Bositist, kirjutades:
„Mr. Bositis ütleb, et see tõus tuleb peamiselt üle 50 aasta vanustelt, kindla sissetulekuga konservatiivsetelt, kirikus käivatelt afro ameeriklastelt, kes on vastu samasooliste abielule.“ (WT, 22. okt.) Niisiis — hääletajailt, kelle poliitiline maailmavaade langeb peajoontes ühte suure osa valgete hääletajate omaga. Kas Bush ja Cheney ei ole seega mitte jõudnud sellele kiiduväärsele platvormile, mis ei tee vahet musta ja valge vahel ehk teisisõnu — on lihtsalt värvipime?
Kui Clarence Page’i hüpotees osutub õigeks, kas ei ole meil siis tegu tõelise novembriüllatusega?
Ameerika päevikust: Novembriüllatus
Arvamus
TRENDING
