„Ainult üks pilk Tallinnale ütleb, et (eestlastel) ei ole palju põhjust muretseda.“ NYT-i turismieksperdi põhjendus on väärt sõna-sõnalt ära tuua. Wines jätkab: „Kuigi mõnel pool Suur-Tallinnas võib veel näha mahajäetud tehaseid ja lagunevaid hooneid, on suurem osa kommmunismi taagast hoolikalt maha pestud ja inglise keel on kiiresti asendamas vene keelt esimese võõrkeelena. Septembris võivad eestlased otsustada, kas ühineda Euroopaga või mitte. Kuid Tallinn näib juba olevat ühinenud niihästi füüsiliselt kui ka vaimselt.“ (NYT, 17. aug.)
Wines tõstab kõigepealt esile arvutikultuuri kiiret levikut Eestis — „suuremas ulatuses kui ühelgi teisel post-kommunistlikul maal“. Seejärel köidab ameerika ajakirjaniku tähelepanu okupatsioonide muuseum Kaarli puiesteel. Kuigi Wines ei märgi seejuures ära „Pronksmeest“, mille Nõukogude võimud püstitasid sinnasamasse lähedale Eesti „vabastamise“ auks Punaarmee poolt, võib uus muuseum (vähemalt osaliselt) olla suunanud ta tähelepanu Eesti metsavendadele — koguni sedavõrd, et ta võtab ette reisi Võrumaale, usutlemaks üht veel elus olevat tõelist metsavenda Alfred Kaarmanni.
Alfred Kaarmann (81) pidas Võrumaa ja Põhja-Läti metsades vastu kaheksa aastat, 1944—1952. Ta kaotas juba esimesel aastal vasaku käe õlast saadik, kuid suutis siiski üle elada punkriaastad metsades ning imekombel ka 15 aastat mitmes nõukogude vanglas ja Siberi orjalaagris. Michael Wines kohtas Alfred Kaarmanni ta kunagises kodupaigas Võrumaal, ent sinna pääses vana võitleja elama alles a. 1981, pärast pikka sundasumist Lätis. See kolmeveeruline usutlus kirjeldab üksikasjaliselt Kaarmanni elukäiku, kuid sisaldab ka ühe kummalise repliigi Wines'ilt endalt. Ta püüab seletada, miks Kaarmann peab Saksa okupatsiooni paremaks Nõukogude omast, ning autor tsiteerib teda järgmiselt: „Vallutajad läänest püüdsid meid orjastada (ütleb Kaarmann), kuid vallutajatel idast oli teine plaan. Nemad püüdsid nii paljusid meist kui võimalik tappa, minema pühkida maakera pinnalt.“ Selle kohta lisab ameerika ajakirjanik: „See on muidugi liialdus.“ (NYT, 23. aug.) Kuid kas on? Stalini kavatsus mitmeid rahvusi, näiteks Krimmi tatarlasi jt. küüditamiste, surnuks näljutamise ja orjatööga likvideerida, on ju teada niisama hästi kui Hitleri holokaust.
Samas annab ta kõrge hinnangu gurmaanide restoranidele nagu „Schlossle“, „Gloria“, „Pegasus“, „Olde Hansa“ jt. Kohati panevad ta roogade kirjeldused lugejal suu vett jooksma ja näitavad, et Michael Wines suhtub keedukunsti mitte vähema arusaamise ja sõprusega kui kogu Eesti rahvasse ja tema ajaloolisesse pealinna.