Nüüd, kui USA presidendivalimised on juba seljataha jäänud, on paras hetk heita põgus pilk tagasi tänavuse valimiskampaania ekstsessidele. Kõige äärmuslikumad argumendid paljastusid võibolla mitte niivõrd presidendikandidaatide endi sõnavõttudes kui analüütikute kommentaarides. Oma tõlgendustes eriti vastaskandidaadi motiivide ja iseloomu kohta läksid ka kõige kogenumad eksperdid mõnigi kord äärmusteni, mida tavalugeja ehk ette ei kujutaks. Nopin järgnevalt välja vaid kahe tunnustatud kolumnisti kommentaarid välispoliitika valdkonnast — üks Bushi, teine Kerry leerist.

Konservatiivne Charles Krauthammer lahkab Washington Post’is küsimust: mis peitub Kerry lubaduse taga — kaasata Iraagi sõtta USA Euroopa liitlased (loe: prantslased ja sakslased) ja nende abil sõda võita. Vastupidiselt paljudele on Krauthammer veendunud, et Kerry usub sellesse võimalusse ning et tal on tõepoolest olemas „plaan“. Kuid ta keeldub „plaani“ avaldamast ning seda tungivatel põhjustel. Ta ei või nimelt välja öelda, et „plaan“ näeb ette Iisraeli ohverdamist, kirjutab kolumnist ning meenutab, et eurooplased, venelased ja ÜRO, seega just need, kelle toetust USA Iraagis vajab, on aastaid lakkamatult avaldanud Iisraelile survet „rahu nimel“ üha uute territoriaalsete järeleandmiste tegemiseks palestiinlastele. See pakub Kerryle oivalise võimaluse nende enda poole võitmiseks. Krauthammer küsib: „Millise vääringuga oleks meil siis võimalik ülejäänud maailmale tasuda, kui nad toetavad meid kohtades nagu Iraak? Vastus on ilmne: anname neile Iisraeli.“

Krauthammer nimetab Kerry „plaani“ maailma üldsuse „rahustamise“ ( appeasement) poliitikaks, mis on risti vastuolus USA valitsuse kehtivate seisukohtadega — tunnustada Palestiinat iseseisva riigina, kui palestiinlased aktsepteerivad Iisraeli olemasolu ja lõpetavad Yasser Arafati terrorioperatsioonid. Muidugi ei saa Kerry lubada terve Iisraeli ohverdamist ühekorraga, möönab Krauthammer, lisades: „Te tahate rahustada ’rahvusvahelist ühiskonda’? Väga lihtne: ohverdage Iisrael. Muidugi mõista — tükk-tüki haaval ja alati „rahu nimel“ (WP, 22. okt.)

Ei mäleta, et kunagi varem oleks mõnda kandidaati süüdistatud ühe valisriigi mahamüümises.

Et Lähis-Ida rahu on saavutatav Iisraeli likvideerimise hinnaga, on aga vaade, mis Euroopas näib olevat üsna endastmõistetav. See ilmneb nt. Washington Times’i rändreporteri ja kolumnisti Georgie Anne Geyeri hiljutisest Londoni-kirjast. Geyer refereerib üht BBC telesaadet, milles rünnatakse peaminister Tony Blairi süüdistusega, et ta on end liiga kergeusklikult sidunud president Bushiga. Inglise sõdurid on andnud tähelepanuväärse panuse Iraagis, kuid — mille eest me võitleme, küsib BBC saatejuht: „Kas peaminister Tony Blair tõesti usub, et president Bush iialgi pakub Inglismaale mingit vastutasu selle eest — näiteks, et ta avaldaks Iisraelile suuremat survet (järeleandmisteks palestiinlastele)?“ Küsija eeldab ilmselt, ilma seda välja ütlemata, et Iisrael tuleb ohverdada ning et kohustus see ohvritalitus läbi viia lasub Ühendriikidel.

Geyer, kes on veendunud sõjavastane, annab rohket veeruruumi ka epiteetidele, mida briti kõige käremeelsemad kriitikud kasutavad president Bushi iseloomustamiseks, pelgamata isegi kahtlustada teda vaimuhaiguses. Nende järgi olevat Bush kidakeelne ning kannatavat korduvate mälulünkade ja hüsteeriahoogude all. Londoni ajalehe Observer Washingtoni kirjasaatja Andrew Stephen võtab kriitika, mida ameerika kolumnist Geyer jagab, kokku järgmiselt: „Küsimus seisab selles, kas ameeriklased tõepoolest valivad presidendiks tagasi mehe, kes — nagu nüüd teada — on ilmselgelt võimetu ennast kontrollima (palpably unstable)?“ (WT, 23. okt.)

Ei mäleta, et kunagi varem oleks üht presidendikandidaati nõdrameeleks tembeldatud.

O tempora, o mores!

Märkmed: