Hiljuti pälvis ülemaalist (kuri-)kuulsust üks Põhja-Karoliina ülikooli (UNC) naisprofessor selle drakoonilise karistuse eest, mille ta määras ühele valgele meestudengile. Kõnealune tudeng julges nimelt klassi ees tunnistada, et on meessoost, valgenahaline, kristlane ning et ta ei ülista homoseksuaalsust (see on talle, nagu ta ütles, vaid „vastik“ — „disgusting“).
Professoritar Elyse Chrystall aga leidis, et üliõpilase Timothy Mertesi sõnavõtt on „rassivihkamise akt“ („hate speech“) ning „sihilik diskrimineering ja ahistamine“ ja trahvis teda sellega, et kutsus kõiki klassis osalenuid isikliku e-posti kirjaga üles Mertesile kallale tunngima. Selles punktis astus Bushi valitsuse haridusministeerium siiski vahele, leides, et prof. Chrystall on rikkunud Mertesi põhiseaduslikku sõnavabadust ja peab selle eest vabandust paluma. Mida see ka tegi.
Ühele vanale paadunud mees-eurooplasele nagu allakirjutanu jääb tumedaks, mille eest siis tudeng Mertes, vaid iseendast kõneldes, ikkagi karistada sai. Kelle vastu ta diskrimineeris? Keda ta ahistas?
Otsustagu hea lugeja ise, mida vastata. Mis mulle aga siinkohal kummitama hakkab on kartus, et valge meessoost inimloom on võibolla meie planeedilt kadumas esmajoones just koolidest ja õpetajaskonnast.
Mõni kuu tagasi avaldas haridusministeerium statistikat Ameerika koolide õpetajaskonna muutumise kohta pärast Teist maailmasõda. Need arvud näitavad, et kui sõjajärgseil kümnendeil oli Ameerika riigikoolides veel enam-vähem võrdne arv mees- ja naisõpetajaid, siis sajandi lõpuks oli meesõpetajate protsent langenud ühekohalisele arvule. Kerkib küsimus: miks põgenevad ameerika isad vastutuse eest, mida nad kannavad järeltuleva soo väljaõppe kujundamisel? Kuhu jääb see nn. „rollimudel“ ehk „isakuju“, mida nad peaksid edasi andma nii oma poegadele kui tütardele?
Tuleb tunda erilist kurbust meesõpetajate põgenemise üle algkoolidest. Minu esimesed õpetajad algkoolis jagunesid täpselt „fifty-fifty“ mees- ja naissoo vahel. Mäletan erilise lugupidamisega seda noort meesõpetajat, kes „andis“ meile võimlemist, joonistamist ja piiblilugu. Mida ma tänapäevani tean Vana Testamendi prohvetitest, vesivärvide kasutamisest ning võrk-, korv- ja jalgpallimängust, on põhiosades pärit temalt.
Aga näib, et meie planeedil on toimumas suur muutus. Nn. meeste maailm hakkab asenduma naiste maailmaga. Seda peegeldas ilmekalt ameerika sportlaste käekäik möödunudsuvistel olümpiamängudel Ateenas. Ameerika parimateks meeskondadeks osutusid naiskonnad ja seda eelkõige neis pallimängudes, mida USA on lugenud praktiliselt Ameerika monopoliks.
Kuldmedalid läksid ameerika naistele korvpallis ja naiste pesapallis („softball“). Sensatsiooniline oli ameerika naiste kuld euroopa jalgpallis („soccer“) võiduga 1:0 Austraalia üle. Meeste ilmajäämine kullast korvpallis oli Ameerikale otse rahvuslikuks shokiks. Huvitava (osalise) paralleelnähtuse võib tuua poliitikast. Nagu näitab üks hiljutine ringküsitlus, kaotab USA demokraatide partei kõige rohkem liikmeid valgete meeste ridadest, samal ajal kui suureneb naiste osakaal. Mida sellest järeldada?
Tõenäoliselt on siin tegu mitte lihtsalt sugudevahelise võrdõiguslikkuse suurenemisega tänu naisõigusluse võitudele seadusandluses, vaid mingi põhilise muutusega inimühiskonnas. Põhjus ei ole mitte juriidiline, vaid sotsiaalne. Naiste roll suureneb ja meeste roll väheneb — koguni punktini, kus selle kaitsmine muutub ohtlikuks, nagu näitab üliõpilase Timothy Mertesi juhtum Põhja-Karoliina ülikoolis.
Ameerika päevikust: Ohustatud loomaliik — valge mees (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Ilmariga ei ole kunagi olnud alati nõus aga see on üks tõesti hea, poliitiliselt ebakorrektne artikkel. Niisugust küll ei saaks lugeda paljudes inglise keelsetes lehtedes. Mõnikord paistab et meie eesti keelne media on ainuke vaba ajakirjandus sellel mandril ja see on üks põhjus miks selle säilitamine on nii tähtis. Elagu sõnavabadus!
Arvamus
TRENDING
