Koos Kongressi suvepuhkusega lõppes USA-s ka suvine poliitiline maastik — või õigem oleks öelda: lavapilt. Seda iseloomustas paigal tammumine nii sise- kui välispoliitilistes küsimustes. Oma 4. septembri kõnega pööras president Bush helgiheitjad järsult sisepoliitikast välispoliitikasse. Ta tõstis selles oma agenda tähtsaima punktina esile hankida Kongressilt ja liitlastelt toetus võimalikule USA sõjakäigule Iraagi vastu. See tähendab küsimuse otsustavale hääletusele panemist Kongressis — pärast ammendavat debatti, mis võib kesta mitu nädalat.

New York Times’is kirjutab Adam Nagourney: „Enamik demokraate ei söanda veel väita, et forsseerides (Iraagi küsimuse) hääletusele panekut Kapitooliumimäel oli Bushi eesmärgiks — mõjutada Kongressi valimiskampaaniat. Kuid — olgu kas sihilikult või kogemata — on Bushi otsus vapustanud meie poliitilist maastikku viisil, mille tähendust püüavad nüüd mõistatada mõlema partei juhid.“ (NYT, 6. sept.)

Peaküsimus on: kas soodustab see järsk fookuse muutus esmajoones vabariiklasi või demokraate?

Näib, et enamik parteiliidreid on ses küsimuses kahevahel, järgides vormelit „ühest küljest küll… aga teisest küljest mitte“. Mõned parteijuhid ennustavad Nagourney andmeil, et Kongressi enamus võtab lõpuks vastu resolutsiooni, mis annab presidendile volituse „samme astuda“ („to act“).

Kuid mõlema erakonna kampaania-stsenaarium on kindlasti muutunud. Demokraadid ei saa enam kuigi kindlalt toetuda oma traditsioonilisele „klassisõja“ strateegiale, st. vabariiklaste süüdistamisele „rikaste“ ja „vaeste“ sissetulekute ebavõrdsuses. Riikliku julgeoleku huvid võivad selle strateegia tagaplaanile tõrjuda.

Täiesti muutunud on vabariiklaste „mänguplaan“, mida Washington Times’i kolumnist Cal Thomas iseloomustas veel veidi enne Bushi kõnet „peamiselt defensiivsena“. Thomas diskuteeris seda möödunud kuul ameerika ühe tuntuma konservatiivi, Free Congress Foundation’i presidendi Paul Weyrichiga. Weyrich pidas vabariiklaste mänguplaani juba ette ebaõnnestunuks nii kaua, kui nad ei suuda aktiviseerida oma partei keskset tugigruppi, nn. sotsiaalkonservatiive. Weyrich iseloomustas neid kolme näite varal.

Esiteks ameeriklased, kes nõuavad immigratsiooni piiramist ja illegaalsete immigrantide soodustamise lõpetamist.

Teiseks need ameeriklased, kes ei poolda homoseksuaalsete tegelaste pääsemist skaudijuhtideks.

Ning kolmandaks need ameeriklased, keda solvab Jumala nime kõrvaldamine riigitruuduse tõotusest (pledge of allegiance).

Need moodustavad ameerika konservatiivide baasi ja nende unarusse jätmine partei juhtkonna poolt võib tähendada partei lüüasaamist eelseisvatel valimistel, ütleb Weyrich.

Cal Thomas esitas Weyrich’ile lõpuks küsimuse: „Eeldades, et president ei suuda oma põhitugigruppe novembris valimiskastide juurde meelitada — millega võiks Vabariiklaste erakond sel sügisel üldse mingit poliitilist edu saavutada?“

Sellele vastas Free Congress Foundation'i president Paul Weyrich:

„Sellisel juhul võib vabariiklaste erakonna saatusesse pöörde tuua üksnes Iraagi vabastamis-sõda. Selline „oktoobriüllatus“ muudaks täielikult nende valimiste dünaamika.“ (WT, 14. aug.)

President Bush on nüüd Iraagi küsimuses alustanud protsessi, mis võib kesta nädalaid ning oluliselt muuta tema algset sõjaplaani. On võimalik, et „oktoobriüllatuseks“ selles protsessis osutub mitte „Iraagi vabastamis-sõda“, vaid hääletus, millega Kongress volitab president Bushi „samme astuma“.

Märkmed: