Tänavu on palju juttu olnud „läbipaistvusest“ nii poliitilises kui majanduslikus elus. Suure tõuke sellele moesõnale andis muidugi Enroni ja paari teise kõrgtehnoloogilise suurfirma raamatupidamise skandaal. Äriraamatuist ei nähtunud sugugi, millest nende firmade suurepärased profiidid tulenesid (ja milletõttu nende aktsiad pööraselt kõrgele tõusid) — kuni ilmnesid nende kavalalt peidetud võlakohustused. Profiidid kadusid, aktsiahinnad langesid nulli lähedale ja õnnetud investorid kaotasid miljardeid dollareid.

Peasüüdlaseks osutusid raamatupidamise spetsialistid, kes olid osanud teha firmade aruanded „läbipaistmatuiks“.

Augustis paljastus ka Eestis üks suurem rahaskandaal. Eesti Kultuurkapitali fondidest oli järsku kadunud miljoneid kroone, ilma et keegi oleks teadnud, kes seda tegi või kes selle eest vastutab. Ilmsest olid Kultuurkapitali äriraamatud niisama läbipaistmatud kui Enroni omad.

Kultuuriminister ja Kultuurkapitali esimees Signe Kivi võttis küll vastutuse sündinu eest enda peale ja astus ametist tagasi, kuid see ei suutnud kadunud miljoneid muidugi taastada.

Meedias avaldati Signe Kivile lugupidamist tema vastutustunde eest. On huvitav, et samal ajal tõusetus debatt valitsusasutuste vastutusvõime üle. Eesti noorim poliitiline partei Res Publica võttis koguni sõna „vastutus“ endale lipukirjaks. Res Publica, mis loodi aasta tagasi endise väliseestlase prof. Rein Taagepera juhtimisel, valis äsja endale uue esimehe (Taagepera astus tagasi), kelleks on endine riigikontrolör Juhan Parts. Ajalehtedes kirjutati sel puhul:

„Res Publica põhiline hüüdlause on „vastutus“. Selle erakonna liikmed kinnitavad, et nad tahavad ja suudavad vastutada.“

Ja mida muud tähendab sõna „vastutus“ kui just läbipaistvust?

Siinkohal on paras meenutada, et poliitilises elus on raskem saavutada läbipaistvust kui majanduses. Enroni ja ta saatusekaaslaste võltsingud oma raamatupidamises tulid ilmsiks päevade ja nädalate vältel pärast seda, kui oli tekkinud tõsiseid kahtlustusi. Ameerika õiguskord sunnib maksujõuetuks jäänud firmad pankrotti minema. Asjatundlikud vaatlejad on nimetanud Enroni jt. samasuguste skandaalide paljastamist ja likvideerimist ameerika vabaturumajanduse tugevuseks, mitte nõrkuseks.

Võrreldagu sellega Jaapani majanduse kroonilist kriisi, mis on nüüd kestnud ligi 12 aastat. Ekspertidele on väga hästi teada, et Jaapani panganduse krahhi 1990. aastate algul põhjustasid ebapiisava tagatisega või hoopis tagatiseta laenud. Praktiliselt kõik jaapani pangad on maksujõetud ehk faktiliselt — pankrotis. Kuid saneerimiseks ei ole midagi ette võetud, ühtki pankrotistunut ei ole likvideeritud. Ilmselt on selle kriisi tagamaadel tohutult palju „läbipaistmatut“. Siinkirjutaja ei saa välistada võimalust, et see „läbipaistmatu“ on põhiliselt poliitilist (kui mitte isegi onupojapoliitilist) laadi.

On hea mõelda, et „vastutus“ ja „läbipaistvus“ on nüüd Eestis leidnud uut rõhutamist. Mitte ainult Res Publica, vaid kõik poliitilised rühmitused peaksid tunnustama, kuivõrd tähtis on fikseerida vastutav isik või instants igas oma ettevõtmises.

Ehk see, mida mõtles president Harry Truman, kui ta oma töölauale paigutas sildi „The buck stops here“.

Märkmed: