Sõda terrorismi vastu ei ole mingi piknik. See kujuneb, nagu president Bush ka alatihti rõhutab („make no mistake about it“), pikaajaliseks projektiks, võibolla pikemaks, kui enamik meist kujutleb. Meil tuleb ehk juba ette leppida sellega, et terrorismi alistamine nõuab Läänelt sama, mida möödunud sajandil nõudis võit kommunismi üle.

Selle hoiatuse on andnud ei keegi vähem kui „Raudne Leedi“ — Briti endine peaminister Margaret Thatcher. Tema viimane teos riigivalitsemise kunstist (Statecraft: Strategies for a Changing World) keskendub islami terrorismi ohule. Thatcher kirjutab selle kohta „Manchester Guardian'is“:

„Võibolla kõige õigem on seda kõrvutada kommunismi algperioodiga. Islami äärmuslus praegu, nagu bolshevism minevikus, on sõjaline doktriin. See on agressiivne ideoloogia, mille eestvõitlejaks on vaimustatud, hästi relvastatud fanaatikud. Ning just nagu kommunismgi, nõuab võidusaamine ka selle (ideoloogia) üle pikaajalist kõikehõlmavat strateegiat.“

Leedi Margaret, kes on mitte islami kui niisuguse, vaid ainult fanaatikute vastane, ei näi aga eriti populaarne olevat inglise intellektuaalide hulgas. Londoni „Times'i“ kaastööline Clive Davis kurdab kirjas „Washington Times'ile“, et ta püüdnud mitme kolleegiga kõnelda terrorismitõrje sõjast, kuid pea kõik keeranud jutu kohe Araabia-Iisraeli konfliktile ja süüdistanud Ameerikat, et see ei suuda Palestiina tüli lahendada.

Veel üks näide. Selline prestiizhikas ajakiri nagu „London Review of Books“ keeldus avaldamast artiklit, mille autor kiitis peaministrit Tony Blair'i tema Ameerika-sõbraliku poliitika eest. Lühidalt, briti intellektuaalid suhtuvad suure umbusuga president Bush'i ja Afganistani sõtta, kirjutab Clive Davis.

Briti korrespondent meenutab ühtlasi, et 80 aastat tagasi tabas samasugune saatus briti kommunismivastaseid autoreid. George Orwell, kelle romaan „1984“ oli esimeseks suuremõõtmeliseks Stalini paljastuseks Läänes, sattus vasakpoolse eliidi musta nimekirja ning omal ajal kuulus ajakiri „New Statesman“ keeldus avaldamast Orwelli artiklit, mis paljastas Stalini reetlikku rolli Hispaania kodusõjas. See vaid kinnitab Margaret Thatcheri hoiatust, et kui Lääs tahab võita terrorismi, siis peab ta kõigepealt võitma omaenda haritlaskonna inertsi. Ja see võib võtta aastakümneid — nagu võttis Euroopa võitlus kommunismiga.

Euroopa praeguse seisundi kohta annab paraja diagnoosi Poola suuremaid lehti „Rzeczpospolita“. Jedrzej Bielecki kirjutab selles, et Euroopa initsiatiiv seisneb kahes tingimuses: rohkem läbirääkimisi Iisraeli ja Palestiina vahel… ning rahu iga hinna eest! Bielecki jätkab:

„Kuid Euroopa initsiatiivil puudub usaldusväärsus. Hoolimata ühise välispoliitika deklareerimisest läheb kõik ikka vanaviisi: osa maid (Saksa- ja Prantsusmaa) kritiseerib USA poliitikat; osa teisi (Inglismaa, Itaalia ja Hispaania) jõuliselt pooldab USAd… Isegi kui eurooplased otsustaksid anda Lähis-Idas ühise löögi, ei oleks nad selleks võimelised. Ja niimoodi — lõpetab Bielecki — võivad Euroopa Liidu juhtide deklaratsioonid teha Ühendriikide ülesande ainult raskemaks.“

Märkmed: