Usulise elemendi osakaal Lähis-Ida praeguses vaenutegevuses on korduvalt olnud kõne all, eriti teravalt aga viimastel kuudel, mil meedia tulipunkti sattus USA kaitseministeeriumi kõrgem ametiisik, kindr.-ltn. William Boykin kui „isehakanud ristirüütel“. Kindr. Boykin on pidanud rohkesti kõnesid protestantlikes kirikutes ja kasutanud neis mõningaid väljendeid, mis on nagu pärit tõeliste ristisõdade („crusades“) ajast tuhat aastat tagasi.

Boykin on öelnud araablastele, et „minu jumal on suurem kui teie jumal“ ja et „ainult koondudes ühte Jeesuse nimel saame me lüüa oma vaimset vastast“. Need väljendid on mõistagi väga teretulnud ülemterroristile Osama bin Ladenile, kes järjekindlalt iseloomustab USA terrorimismitõrje sõda „crusade’ina“, st. röövpoliitikana, nagu seda keskajal näidistasid prantslaste, inglaste jt. vallutusretked Pühale Maale.

Selline käsitus käimasolevast sõjast on arusaadavalt täielik anateem USA ametlikule välispoliitikale. Selle loomulikuks eesmärgiks on ju koondada mõõdukaid islami rahvaid laiaks koalitsiooniks koos Lääne rahvastega. Selle esmaseks huviks on (või peaks olema) kohelda kõiki usutunnistusi võrdõiguslikena ja iga hinna eest vältida ühe usu või usulahu eelistamist teiste ees.

See on tegelikult sama põhimõte, millest lähtudes Euroopa Liidu põhiseaduse koostajad keeldusid selle preambulumi sisse võtmast viidet ristiusule kui Euroopa kultuuripärandi ühele defineerivale komponendile. „Otsus mitte esile tõsta ühe religiooni tähtsust teise ees on esimeseks sammuks olukorra suunas, mis peegeldab Euroopa pika diversiteedi-rohke ajaloo tõelist olemust,“ kirjutab üks lugeja New York Times’is (NYT, 17. juuni).

Kuid ajaloo palge ees näib siiski olevat võimalik mööda minna religioonide täieliku võrdväärsuse printsiibist, eriti kui on kõne all ristiusk. Harvardi Ülikooli keskaja ajaloo professor Thomas N. Bisson süüdistab tänapäeva liigselt politiseeritud sotsioloogiat, et see eirab ajaloolisi tegureid, mis on hädatarvilikud meie maailma õigeks mõistmiseks. Ühtlasi kaitseb prof. Bisson ristisõdade ajaloolist tähtsust, kirjutades New York Times’i samas väljaandes:

„Hoolimata keskaja kiriku silmatorkavatest eksimustest on siiski olemas ulatuslik ja veenev tõendmaterjal selle kohta, et valitsusvõim Euroopas võrsus nendest rahu kehtestamise püüdlustest, mille eestkõnelejaiks olid noodsamad ristikiriku juhid, kes ristisõdu pooldasid. Keskseks selles oli kanooniline õigus ning pioneerideks administratsiooni, õiguskorra ja lepituse alal olid just vaimulikud.“

Harvardi professor võib muidugi kaitsta keskaegset vaimulikkonda, kuid vaevalt õigustab see kindral Boykinit kasutama ristisõdade retoorikat praeguses olukorras, kus nii islami kui kristliku maailma ühiseks mureks on teha lõpp ühe äärmusliku liikumise meelevaldsetele terroriaktidele.

Erinevus praeguse võitluse ja omaaegsete ristisõdade vahel on siiski olemas. Läänlaste vallutusretked 11. ja järgnevail sajandeil ei olnud vahetult provotseeritud araablaste sissetungist Euroopasse nii nagu on käimasolev võitlus — vahetu reaktsioonina 11. septembrile 2001. Tollased sissetungid Pühale Maale olid tõepoolest meelevaldsed röövretked. Iraaki on Lääne koalitsioon aga läinud mitte vallutama, vaid üles ehitama.

Tänapäeva ristikirikul ei ole ka mingit põhjust minna end tule ja mõõgaga laiendama, sest tegelikult on ristiusk praegu kõige kiiremini kasvav religioon maailmas, eriti Aafrikas ja Aasias. Sel on aga oma kummaline hind.

Ja see on juba omaette lugu.

Märkmed: