Valimised 2004 on nüüd juba vaikselt ajalukku vajumas. Tagantjärele-targana tuleb möönda, et noid nn. suuri oktoobri- ega novembriüllatusi ei tulnud — ei Osama bin Ladeni ega presidendikandidaatide leerist. Küll aga toimus kampaania käigus ja hääletamispäevalgi rida „väiksemaid“ ootamatusi, millest valimiste lõpptulemus — 59 miljonit häält George W. Bushile — siiski teatud määral olenes. Selle arvu (ja absoluutse häälteenamusega) edestas Bush kõiki eelmisi USA presidente, George Washingtonist alates, ja kindlustas endale selge mandaadi kõnelda kogu rahva nimel.
Bushi poolel osutus võitu otsustavaks teguriks evangeelsete kristlaste ootamatult arvukas (4 miljonit) väljatulek, mida demokraatide strateegia oli täielikult eiranud.
See oli nende paljude ameeriklaste spontaanne mobiliseerumine, kes pidasid oma pühaks kohuseks välja astuda selliste moraalsete väärtuste nagu perekonna, abielu ja usu kaitseks.
Kerry kaotuse otsustas aga ta ootamatult kangekaelne väärkalkulatsioon, et ta neli kuud väeteenistust Vietnamis 35 aastat tagasi annab talle küllaldase õigustuse saada USA kaitsevägede ülemjuhatajaks. Sõjaveteranid lükkasid selle lootuse ümber kiire vastuaktsiooniga. Ka see, nagu kristlaste „ülestõuski“, oli näide rohujuurel toimivast demokraatiast.
Ootamatuid võnkeid võis leida ka Bushi esinemistes, eriti kolmes presidendidebatis, kus kadidaadid seisid teineteisega silmitsi. Mitmed vabariiklased leidsid, et Bush „magas maha“ rea võimalusi pareerida Kerry süüdistusi nt. Iraagi sõja ja USA majanduse puudujääkide osas, eriti kuna ta nii Iraagis kui majanduses oleks võinud alla kriipsutada juba mõningaid positiivseidki saavutusi. Võib arvata, et Bush kartis vaidluse libastumist pinnale, kus negatiivne kriitika võinuks saada ülekaalu.
Kahe esimese debati suhtes andsid vaatlejad edemuse Kerryle. Wall Street Journal'i James Taranto pidas Bushi suurimaks veaks, et ta (teises debatis) jättis ootamatult vastamata küsimuse: kas ta on võimeline tehtud viga tunnistama? Bush oleks saanud küsimuse enda kasuks pöörata mõne tehtud vea tunnistamisega, leidis Taranto. Vastusest kõrvale põiklemisega kaotas ta aga prestiizhi ja edumaa vastase ees.
Kerryle maksis prestiizhi ta ootamatult emotsionaalne reageering ühe Valge Maja nõustaja mullusele arvamusele, et „Kerry näeb välja nagu prantslane“. Kerry süüdistas selle põhjal Valget Maja „isiksuse hävitamise poliitikas“ ja kindlustas seega — Washington Post'i kolumnisti Harold Myersoni hinnangul — et paljud republikaanid hääletasid „Kerry kui välismaalase“ vastu.
Kuid kõik need episoodid on vaid ääremärkusteks sellele ajaloolisele protsessile, mis on USA-s käimas ning mis võib olla ka tänavuse valimistulemuse peapõhjuseks, nimelt demokraatide partei pidev kandepinnakaotus ameerika rahva hulgas juba alates president Lyndon B. Johnsoni ametiajast (1964 —67).
See taandareng, mida Meyerson jt. nimetavad Ameerika „kultuurialaseks kodusõjaks“ (cultural civil war), on redutseerinud demokraatide osakaalu nii Senatis kui Esindajatekojas jõulisest enamusest kahanevaks vähemuseks. Selle protsessi graafiliseks illustratsiooniks võib lugeda lõunariikide poliitilist täispööret: kõik 11 endise Confederacy osariiki, mis Johnsoni ametiajal kuulusid veel demokraatide kolonni, hääletasid nüüd vabariiklaste kandidaadile. Ja kümnest pärast 1968. aastat toimunud presidendivalimisest on demokraadid kaotanud seitse. Selle „kultuurisõja“ üheks suuremaks tõukejõuks on olnud põhiline demograafiline nihe.
Kolumnist George Will nendib Washington Post'is, et Ameerika rahvas suundub edelasse (rahvastiku statistiline keskpunkt asub nüüd Phelps Countys, Missouri osariigis) samal ajal, kui demokraatide partei nihkub üha rohkem loodesse (Hollywoodi) ja kirdesse (Massachusettsi), teisisõnu: üha rohkem vasakpoolsete miljardär-liberaalide mõju alla. Rahvas jätab lihtsalt demokraadid maha, need on nüüd muutunud eliidiks, kuna vabariiklastest on saanud töötava rahva („farmerite, veoautojuhtide ja ettekandjate“) erakond.
Euroopast, kus Bushi võit on tekitanud peamiselt hämmeldust ja ahastust; kus tema intelligentsuskvooti on võrreldud „neandertaallase“ omaga ja isegi ta kinganumbriga (!), tuleb ootamatult tasakaalukas ja selge kokkuvõte praegusest olukorrast — ja kõigist võimalikest paigust: Shotimaalt! Shoti päevaleht Scotsman manitseb ahastavaid eurooplasi, kirjutades: „Oleks parem, kui Euroopa püüaks mõista neid sügavale ulatuvaid muutusi, mis on Ameerikas toimumas, sest need on jäädavad.“
See on hinnang, mida võiksid kuulda võtta ka ameeriklased, kes hääletasid demokraatidele.
Ameerika päevikust: Ootamatud momendid
Arvamus
TRENDING
