Teineteise mittemõistmine Euroopa ja Ameerika vahel on viimasel aastal märgatavalt süvenenud. Eurooplaste arust järgib president Bush jäärapäiselt üksnes Ameerika huve. Bushi valitsus aga on järjest sunnitud deklareerima, et USA ei saa toimida oma riiklike huvide vastaselt. See tüli avalikustus selgesti viimaste presidendivalimiste järel ja on aasta kestel teravnenud. Paljudele Euroopas oli Al Gore'i kaotus mõistatuseks või pettumuseks. Näit. rootsi suurlehe „Expressen“ hinnangul oli Bushi presidendiks saamine suur eksitus. „Expressen“ kirjutas: „Bushi jäme Texase ideoloogia on ja jääb liiga ühekülgseks sellise kompleksse ja ülitähtsa maa jaoks nagu USA… (Seevastu) demokraatidel on palju ajakohasem ja moodsam arusaam Ameerika riigi nii sise- kui välispoliitilistest ülesannetest.“ Prantsuse välisminister Hubert Vedrin iseloomustas hiljuti Bushi valitsuse välispoliitikat „kohtlasena“. Nii Vedrini kui „Expressen'i“ hinnangutes peegeldub mõistagi Euroopas prevaleeriv sotsialistlik maailmavaade. Vähem doktrinäärsed eurooplased möönavad, et sellise kriitika taga võib peituda emotsionaalne vaen Ameerika vastu. Saksa ajakirja „Das Parlament“ USA korrespondent Joseph Göller kirjutab sellest „Washington Post'is“: „(Ma) olin imestunud, kui kiiresti pärast 11. septembrit (st. terrorirünnakuid New Yorgile ja Washingtonile) avalik diskussioon minu kodumaal pöördus eemale tegelikult terrorismiohult ja keskendus Ameerika nurjunud Lähis-Ida poliitikale ja Ameerika käitumisele. Lühidalt — poliitikud ja prominentsed ajakirjanikud ei jätnud mingit kahtlust, et nende arvates olid Ühendriigid ise need terrorirünnakud provotseerinud.“ (WP, 31. jaan.) Veebruari alguseks oli selge, et USA valitsus on vägagi teadlik eurooplaste anti-amerikanismist. Välisminister Colin Powell, andes 6. veebruaril seletusi Kongressi Esindajatekojas, nimetas seda tagasihoidlikult „jõulisteks vaadeteks“ (strong points of view), kui ta ütles: „Meie tunnustame, et Euroopas on jõulisi vaateid ja, nagu alati, me võtame neid meeleldi kuulda ning ma kuulan nad ära, ükskõik siis, kas ma nendest lugu pean või mitte. See on osa diplomaatiast. See on, kuidas toimub koostöö sõprade vahel.“ Välisminister Powell lükkas kategooriliselt tagasi eurooplaste süüdistuse, et USA toimivat „unilateraalselt“, oma Euroopa-liitlastega konsulteerimata. Kuid ta lisas: „Kui rahvusvaheline ühiskond ei ole meiega ühel nõul, ei kõhkle me siiski tegemast seda, mis on meie arvates õige.“ Tuntud vanasõna kohaselt Muhamedist ja mäest võime niisiis öelda, et Powell ei kavatsegi minna mäe juurde, mägi peab tulema Powelli juurde. Samal arvamusel on ka saksa suurleht „Frankfurter Allgemeine“. Leht manitseb eurooplasi tõdema, et USA turvapoliitika on saanud Bushi valitsuse alustalaks. Leht kirjutab: „Selle vastased peavad aru saama, et kõikehõlmav julgeolek on saanud Bushi presidentuuri juhtmotiiviks ja mudeliks. See on midagi, mida Ameerika partnerid peavad veel õppima.“ See õppetund ei saa eurooplastele olla kerge, sest ainus maa, kellelt nad võivad moodsat riigikaitset õppida, on — USA.

Arvamus

TRENDING