Terrorismitõrje sõda Iraagis on mõnelgi pool tekitanud eksliku mulje, et selles võitleb muhamedi usk ristiusu vastu. Kuid islami terroristid ei ole seni rünnanud mitte esmajoones kirikuid ega muid kristlikke pühamuid, vaid ülimalt ilmalikke sihtmärke nagu Maailma Kaubanduskeskus, üks Ameerika sõjalaev või ÜRO peastaap Bagdadis. Kui lähtuda arvudest, siis ei ole ristiusul isegi tarvis tunda end ohustatuna. Kristlased moodustavad tervelt kolmandiku (2 miljardit) meie planeedi rahvastikust ja on, nagu kirjeldasin eelmises artiklis („Ristiusk ilma ristita“), ühtlasi tänapäeva kõige suuremaks ja kiiremini kasvavaks religiooniks maailmas. Mis kristlastele muret teeb ei ole niivõrd islami terrorismi taimelavad Lähis-Idas, kuivõrd ristikoguduste politiseerumine Läänes, esmajoones Ameerikas. Nagu paljud juhtivad vaimulikud kurdavad, ohustab kirikut kõige rohkem kiusatus muutuda poliitiliseks parteiks.

Üha enam näib kristlikku lepituse ja vastastikuse mõistmise läkitust asendavat püüdlus rahuldada aktivistide erihuvisid — nagu abordiõigus, rassikvoodid („affirmative action“), naiste või homoseksuaalide ordineerimine vaimulikesse ametitesse vms. Need poliitiliste parteide tüliõunad näivad olevat hakanud ümber kujundama eriti protestantlikke kirikuid.

Ühe arvamuse kohaselt on põhjuseks protestantide kalduvus nõuda selgeid „kas-jaa-või-ei“ tüüpi vastuseid. Episkopaal-preester Loren Mead väidab ühe „Washington Post'i“ artikli kohaselt, et protestandid tänapäeval tunnevad rõhuvat vajadust leida lahendusi neile vaidlusküsimustele ja suudavad vähem (kui teised) taluda arvamuste lahknevusi. Mead lisab:

„Kirikud elavad pidevas konflikti-olukorras ning erinevate vaadetega inimesed triivivad üksteisest üha kaugemale, loobudes mõttevahetusest ja kasutades oma oponentide vastu halvustavaid väljendeid.“ (WP, 19. okt.)

See üksteisest eemaldumine väljendub konkreetselt koguduseliikmete ülesiirdumises mõõdukamatest kirikutest radikaalsematesse, kus nad leiavad rohkem poliitilisi mõttekaaslasi. Presbüüter-pastor Henry Brinton, kes on eespool tsiteeritud artikli autoriks, iseloomustab seda bipolariseerumisprotsessi järgmiselt.

„See muutus võib viia nende kirikute kadumiseni, mis taotlevad tasakaalu nii oma õpetuses kui kommetes ning püüavad ühendada oma austust traditsioonide vastu arusaamisega, et ka uuendused on tarvilikud.“ Brintoni andmeil kaotavad protestantliku „peavoolu“ kirikud kõige rohkem liikmeid unitaristidele (Unitarian Universalist Church), mis asetseb keskvoolust vasakul ning loetleb oma liikmete hulgas mitte ainult kristlikke liberaale ja usklikke humaniste, vaid ka ateiste ja „spiritualiste“. Kuid samasugune polariseerumine näib toimuvat ka mõõdukate koguduste paremal tiival.

Brinton toob näiteks ühe perekonna omaenda kirikust, kes siirdus liberaalsemast kogudusest konservatiivsemasse, kuna eelmine pastor oli käsitanud Piibli versiooni maailma loomisest „rangelt vaid allegooriana“. Üks teine koguduseliige lahkus protestiks selle vastu, et õpetaja „pühkivat homoseksuaalide küsimuse järjekindlalt kalevi alla“. Brinton mainib veel kaht perekonda, kes lahkusid metodisti kirikust, üks homoseksuaali ordineerimise ja teine uue pastori vabaabielus elamise tõttu.

Kui kogudustes on hakanud domineerima ilmalikud teemad, mis kipuvad andma kirikule üha enam poliitilise partei näoilmet, siis samal ajal on võimalik poliitilises elus nentida tendentse, mis kalduvad andma parteidele religiooni näoilmet. Tuleva-aastaste presidendivalimiste eel on suurerakondade vaheline vihkamiskultuur läinud teravusteni, mida võib juba kohati nimetada usuhullustuseks. Selles õhkkonnas on tulus meeles pidada põhilist vahet poliitilise erakonna ja kristliku kiriku vahel.

Poliitik kutsub meid kaasa ühte tulevasse paradiisi, kirik püüab aidata meil elada olemasolevas maailmas.

Märkmed: