Selle nähtuse kohta võtab teravalt sõna briti liberaalse päevalehe Independence toimetaja Nick Cohen, kirjutades Wall Street Journal'is:
„Ükskõik, millises ülikoolis võite tänapäeval tõdeda, et need, kes nagu radikaalsed islamofashistid naeruvääristavad moslemi naiste emantsipeerumisvõitlust, ei ole teps mitte nood paadunult konservatiivsed vanaaegsed professorid, vaid meie (fakulteedi vasakpoolsed) postmodernistid. Nende juht, George Galloway – väidetavalt esimene viimase 50 aasta jooksul parlamenti valitud radikaal – on öelnud, et tema toetab Saddam Husseini ja Hezbollah'd (shiiitide militaristlik grupeering).“ (WSJ, 23. veebr.)
See perversne allianss marksistliku akadeemilise eliidi ja revanshistliku sõjaka islami vahel on muu hulgas pannud uue Iraagi demokraatlikult valitud valitsuse liikmed lausa haletsemisväärsesse seisundisse. Cohen selgitab:„Iraagi ametiühinglased ja sotsialistid on meeleheite lähedal. Nad on pöördunud Euroopa, selle liberalismi, feminismi ja sotsialismi (klassikalise) sünnimaa juhtide poole, kuid leidnud, et (Euroopa) rikkad demokraadid, feministid ja sotsialistid ei kavatsegi neid aidata või isegi tunnustada nende olemasolu“.
Kahju on sellest, et eespool-mainitud ida-lääne sümpoosion, kus Londoni ülem-meer demokraatia maatasa tegi, ei ole inglise üldsuses erilist tähelepanu pälvinud. New Statesman'i kommentaar sellel kokkutulekul osalenute kohta oli: „Vaevalt ükski nendest märkas, kuivõrd pentsik oli see, kuidas üks üldtuntud sotsialist võib ühe reaktsioonilise islami sekti ees pugeda, selle vaateid propageerida ja selle diktaate omaks võtta“. Ja asi ei ole ainult loosungites.
Peab lisama, et ülem-meer Livingston on otsustanud linna kulul ehitada Londonisse uue, suurejoonelise moshee. Ei ole kuulda, et oleks kavas mõne uue anglikaani kiriku või judaistliku templi rajamine Londonisse.