President Bushi eelseisev kohtumine Vladimir Putiniga Peterburis ja Moskvas ei toimu enam Külma sõja vastuolude kontekstis. Domineerivaks teemaks ei ole enam ka see, kuidas maksma panna oma ülekaalu teise üle, vaid pigem arusaamine, et USA ja Venemaa vajavad teineteist oma erinevate agendade teostamiseks ja küsimus: mida võin ma selle eest teisele pakkuda? Kahe riigi huvide vahel ei näi olevat möödapääsmatuid kokkupõrkeid.
George Washingtoni ülikooli euraasia uuringute instituudi direktor James Goldgeier ütleb, et Bush ei saa oma ülimat prioriteeti — võitlust globaalse terrorismi ja massihävitusrelvade paljunemise vastu — kuidagi läbi viia ilma kokkuleppele jõudmata Venemaaga. Sest Venemaa, meenutab Goldgeier, on „ainus maa maailmas, kellel on ulatuslikud suhted kõigi nende kolme riigiga, kes moodustavad president Bushi „kurjuse telje“ — nimelt: Iraagi, Iraani ja Põhja-Koreaga.
Suhete katkestamine nende riikidega tähendaks Venemaale suurt majanduslikku kaotust. Goldgeier kirjutab Washinton Times'is: „Me peame tunnustama, millised finantshuvid on Venemaal kaalul ega tohi koonerdada sellega, mida meil tuleks maksta Moskva koostöötahte eest.“ (WT, 7. mai). Teisisõnu — Goldgeieri arust tuleb USAl vajaduse korral Venemaa lihtsalt ära osta.
President Putini suurimaks huviks, võibolla koguni tema poliitilise tuleviku tagatiseks, on Venemaa sisepoliitika stabiliseerimine. Tema senised tagasihoidlikud majandusreformid, mille eesmärgiks on pisutki lähendada Venemaad Läänele, ei ole suutnud pälvida rahva rahulolu. Opositsioon süüdistab, et Putin on teinud juba liiga palju järeleandmisi Läänele, kuid ei ole selle eest midagi vastutasuks saanud.
Washington Post'i Moskva korrespondent Masha Lipman ütleb, et Putin on oma sisepoliitilistes raskustes suurelt osalt ise süüdi. Valitsuse tähtsamad projektid nagu kaitsejõudude- ja maareform ei nihku paigast. Putin süüdistab selles riigiaparaadi kohmakust ja ebapädevust. Lipman kirjutab Washington Post'is:
„Ent see on just Putin ise, kes on ametisse pannud hulga keskpäraseid kujusid — ainult seetõttu, et nad on pärit tema kodulinnast Peterburist ja on temale truud.“ (WP, 24. aprill).
Ekspresident Clintoni Vene-poliitika arhitekt ja välisministri asetäitja Strobe Talbott peab Putini eeskujuks hiljuti hukkunud erukindral Aleksander Lebedit. New York Times'is avaldatud artiklis kinnitab Talbott, et Lebedi tõekspidamise kohaselt ei ole Moskva väidetav õigus Balti riikidele midagi rohkemat kui mõnede venelaste paljas ettekujutus. „Venelastel on reaalseid probleeme; meil pole vaja kujutlusi,“ kinnitanud Lebed. Talbott jätkab: „Putin on selle mõistliku seisukoha omaks võtnud ja see juhendab teda ka hiljem käesoleval kuul kohtumisel president Bushiga, kui Bush eelduste kohaselt Putinile kinnitab, et NATO oma novembrikuisel tippkohtumisel Prahas võtab liikmeks vastu uusi Kesk-Euroopa riike, kaasa arvatud endised Nõukogude Liidu Balti vabariigid“ (NYT, 11. mai.)
Bushil on Peterburis võimalik teha Putinile mitmesuguseid vastutulekuid nii tuuma-arsenalide kärpimise, vanade kaubandussanktsioonide (nt. Jackson-Vaniku seaduse) tühistamise osas ja muuski. Ühte aga ei tohi ta teha mingil tingimusel — anda Venemaale Vene-NATO Nõukogus veto-õigust ega mingeid piirkondlikke privileege.
See oleks pimeduse võit valguse üle. Loodame (koos Strobe Talbottiga), et Peterburi legendaarsed valged ööd ei lase sel juhtuda.
Ameerika päevikust: Peterburi valged ööd
Arvamus
TRENDING
