Poola on tõusnud silmapaistvale kohale USA liitlaste reas ning pälvinud president Bushilt aunimetuse „erisõber“ ("special friend"). Tunnustuseks Poola võitlusvalmiduse eest Iraagi sõjas usaldab Bush temale ka ülesande ainsana Mandri-Euroopa liitlaste seast USA ja Suurbritannia kõrval osaleda Iraagi taasülesehitamise töös. See peegeldab eredalt Bushi valituse soovi - nihutada NATO raskuspunkt Euroopas ida poole ega ole muidugi meeltmööda nn. „Vanale Euroopale“, st. esmajoones Prantsusmaale ja Saksamaale.
Saksa pressis on nüüd koguni hakatud Poolat nimetama „Trooja eesliks“. Nagu kreeklased, kes sokutasid oma sõjamehed Troojasse hiigelpuuhobuse sisemuses, nii tahtvat nüüd poolakad mängida Ameerika advokaati NATO-s ja Euroopas. Eesliks on nad tembeldatud karistuseks selle eest, et nad sugugi ei taha ühineda Saksa-Prantsuse plaaniga kujundada EL-st vastukaal Ameerika võimule, kirjutab „New York Times'is“ korrespondent Richard Bernstein Varssavist.
Bernstein leiab, et olukord on Poolale „kohmakas“ ("awkward"), kuna see võib kahjustada Poola suhteid oma tähtsamate naaberriikidega kaugemas tulevikus (NYT, 29.mai).
Kuid Poola tähsust kogu Kirde-Euroopale, kaasa arvatud Balti riigid, ei saa alahinnata. Kõigepealt — Poola moodustab poole nende kümne riigi rahvastikust ja siseriiklikust kogutoodangust, kes a. 2004 ühinevad Euroopa Liiduga. Poola juhtkond on ilmsesti teadlikult valinud oma Ameerika-orientatsiooni. Selle kohta ütleb USA Varssavi suursaadik Christopher Hill „New York Times'i“ andmeil:
„Poola ei ole mingi räpane ekskommunistlik maa, kes näeb vaeva oma tekstiilivabrikute erastamisega. Poolakad ei lase oma tegevusplaani määrata; nad määravad selle ise. Poola on suur, oma ajaloost vägagi teadlik maa.“
Meenutagem, et see neljakümne-miljoniline rahvas on viimase kahesaja aasta kestel olnud täielikult iseseisev ainult 35 aastat (!). Meenutagem, et tema südamaa Visla ja Varta jõgikondade perimeetris (st. u. Varssavi-Krakowi-Poznani kolmnurgas) on samas ajavahemikus olnud kuus korda ära jagatud Venemaa ja Saksamaa vahel (nendest kolmel korral koos Austriaga). Meenutagem, et ainsa Euroopa rahvana on poolakad pidanud oma silmaga pealt nägema sajandi kõige võikamaid massimõrvu nii sakslaste kui venelaste poolt — Ausschwitzi holokausti ja Katõni veresauna. Miks peaks seda nimetatama „kohmakaks“, kui see rahvas paneb oma pandi Ameerikale?
Poolakate teravat ajalooteadlikkust peegeldas ka Poola välisministri Wlodzimierz Cimoszewitzi kommentaar Varssavi otsusele käia oma rada:
„See kajastab ka fakti, mida meie Lääne-Euroopa partnereil ja sõpradel tuleb mõista ja arvestada, nimelt, et Poola võtab oma partnerirolli tõsiselt ning seda tuleb respekteerida. Meie argumente tuleb kuulata.“
Poolal on Balti riikidega kindlasti rohkem ühishuve kui vaid liikmesus EL-is ja NATO-s, esmajoones ehk vastutus Läänemere korrashoiu eest. Eestil võiks olla ka oluline roll abistada Poolat interneti-ajastu tehnoloogia juurutamisel — ala, milles Eesti on Poolast kaugel ees. Peamine on aga kõigi Ida-Euroopa riikide ühine uus globaalpoliitiline ülesanne: hoida alles ja laiendada koostööd Ameerika Ühendriikidega ning kaasa aidata sellele, et Ühendriikidel oleks jätkuvasti huvi ka koostööks Ida-Euroopaga.
Sakslased ja prantslased võivad küll Poolas näha „Trooja eeslit“, kuid eesel on tuntud ülimalt kannatliku ja kangekaelse olendina. Poola hümn algab sõnadega „Veel pole kadund Poola kuulsus“.
On kindel, et see ei kao ka nüüd.
Ameerika päevikust: Poola - „Trooja eesel“?
Arvamus
TRENDING
