Isamaaliitlane Sirje Kiin on „SL Õhtulehes“ tõstatanud huvitava küsimuse: „Miks Eesti valitsus nii kiiresti vaheldub?“ (EE, 20. veebr.) Ta esitab selle kohta huvitavat statistikat ja oletab lõpuks, et valitsuste kiire vahelduvus võib olla tunnusmärgiks, et „demokraatia töötab“. Esimese Eesti Vabariigi valitsuste eluea kohta toodud arvud on peajoonis õiged, ehkki mõni neist nõuab täpsustamist. Õige on, et esimese põhiseaduse kestusel oli valitsuste eluiga väga lühike, u. seitse ja kolmveerand kuud (Kiini järgi: 8 kuud), kuid nende koguarv oli märksa suurem kui Kiin arvab. Esimene põhiseadus hakkas kehtima 15. juunil 1919 ja kaotas kehtivuse 24. jaanuaril 1934, kui jõustus teine („vapside“) põhiseadus. Selle ümmarguselt 15 aasta jooksul oli Eestil tervelt 21 valitsust! Praeguses vabariigis on valitsus kümne aasta jooksul vaheldunud kuus korda. See tähendab, et ka praegusel vabariigil peab olema mingi saatuslik viga nagu oli esimesel. Ükskõik mida ütlevad riigiteadlased — siinkirjutaja arvamus on, et see viga peitub valimissüsteemis. Kummaski puudub nimelt OTSESELT rahva poolt valitud täisõiguslik täitevvõim — ehk teisisõnu president. Esimeses vabariigis presidendiametit üldse ei olnud. Riigipea funktsioonid olid jagatud kolme instantsi vahel: Riigikogu, valitsus ja Riigivanem. Riigivanemaks oli peaminister (valitsuse juht) presidendi ülesannetes. Seega oli tekkinud olukord, et kui kõikvõimas Riigikogu umbusaldus-hääletusega valitsusjuhi tagandas, siis kukkusid koos temaga niihästi kogu valitsus kui ka president (st. Riigivanem). „Mutatis mutandis“ võib niisiis öelda, et nende aastate jooksul oli Eestil 21 valitsust, 21 peaministrit ja 21 presidenti. Iseloomulik oli, et selle 15 aasta ja 21 valitsuse kestel olid sageli riigivanemateks ühed-samad mehed — rahvaerakondlane Jaan Tõnisson viis korda, kogu-põllumees Konstantin Päts kuus korda. Kahepeale kokku mehitasid Päts ja Tõnisson presidenditooli ümmarguselt 48 protsenti ehk ligemale poole koguajast. Ülejäänud aja teenisid riigivanemana veel 9 meest, neist mitmed vaid ühekordselt (Ants Piip, August Rei, Kaarel Eenpalu jt.). Lühima aja riigivanemaks oli rahvaerakondlane Ado Birk 1920.a. juulis, nimelt ainult kaks päeva (mitte „paar kuud“, nagu ütleb Kiin). Kõige kauem kestis tööerakondlase Otto Strandmani valitsus 1929—31, nimelt ühe aasta ja seitse kuud. Lühidalt — valitsuse kabinet Toompeal töötas aastail 1919—1934 sõna tõsises mõttes nagu roteeriv uks: vaevalt said sa sisse, kui uks keeras su jälle välja. Selline rotatsioon ei saa küll olla eriliseks demokraatia tunnusjooneks. Et Riigikogu võis nii kergel käel valitsusi kukutada, tuli tõenäoliselt pigem tollest nn. „proportsionaalsest“ valimissüsteemist, mis võimaldab parlamenti saata kodanikke parteinimekirjade järgi. Nii satub sinna saadikuid, kes võivad olla hiilgavad oma erialal ja ülimalt parteitruud, kuid kes ei ole seisnud rahva silme ees avalikus poliitilises võitluses; kel puudub seisukoht või isegi arusaamine rahva kui terviku vajadustest. Partei edetabeli järgi ametisse määratud deputaatidel puudub tõeline mandaat rahva poolt — samuti kui praeguse korra järgi valitaval presidendil. Niisiis see võim, mis peaks kriisiolukordades kõnelema kogu rahva nimel ja osutuma stabiliseerivaks teguriks riigielus, on praeguses Eestis, nii Toompeal kui Kadriorus, erakordselt nõrk — nagu ta oli ka esimese põhiseaduse aastatel. Kui president Lennart Meri tegi oma parima, et korvata konstitutsiooni puudujääke, siis Riigikogus näib vastupidi olevat liigselt sellist elementi, mis pigem takistab kui edendab demokraatiat. See ei ole võimaldanud läbi viia hääletust kommunismi inimsusvastaste kuritegude hukkamõistmiseks ega ole kahel korral hakkama saanud põhiseaduspärase presidendi valimisega. Need puudujäägid ei saa olla tõendiks Eesti demokraatia kiirest arengust, nagu Kiin oletab, vaid kõnelevad pigem tõsistest tõkestustest selles arenguprotsessis.

Arvamus

TRENDING