Prantsuse tänavustel valimistel on erakordne tähtsus maailmapoliitikale. „Nende tulemused on head Prantsusmaale, head Euroopale ja head Ühendriikidele,“ kirjutab Washington Times’is Strateegiate ja Rahvusvaheliste Uurimuste Keskuse Euroopa osakonna direktor Simon Serfaty. Ta ennustab, et Prantsusmaa pöördub nüüd tagasi NATO-sse (Prantsusmaa ei ole ühinenud NATO sõjalise struktuuriga) ning et algab sõbralik koostöö Pariisi ja Washingtoni vahel — senise nääklemise asemel.
Valimistel, mis toimusid neljas pikas voorus; mis taaskinnitasid konservatiivse Jacques Chiraci presidendiametisse järgnevaks viieks aastaks ja mis andsid Chiraci keskparempoolsele valitsuskoalitsioonile ülivaldva toetuse Rahvusassamblees, on meile aga võibolla veelgi sügavam tähendus sellepoolest, et need tegid lõpu kommunistide mõjule Prantsusmaal. Kunagi moodustasid nad vaba maailma suurima kompartei. Selle juht George Marchais olevat kord rahvasaadikuile esitanud väljakutse: „Nimetage mulle nimi, mis oleks maailmas tuntum kui Josef Stalin,“ mille peale üks demokraat olevat reipalt hõiganud: „Coca Cola!“
See aeg on jäädavalt möödas. Coca Cola on võitnud. Kommunistid said 577-liikmelises Rahvusassamblees küll veel 20 kohta, kuid nende juht Robert Hue kaotas oma koha rahvaesinduses. Washington Posti Pariisi korrespondent Keith Richburg kirjutas: „(Hue kaotus) oli sümboliks, mis pitseeris kommunistliku partei kui arvestatava poliitilise jõu kokkuvarisemise Prantsusmaal“ (WP, 17. juuni). Kogu vasakpoolne rinne suutis Rahvusassambleesse saata ainult 178 deputaati, mis on vähem kui pool president Chiraci 399 rahvasaadikust. On huvitav, et reformide seas, millele Chirac on lubanud anda prioriteedi, on mõnedki, mis langevad kokku president Bushi agendaga. Mõlemad tunnustavad maksude alandamise vajadust selleks, et ergutada majanduskasvu. Bush võitleb praegu rahvapensioni (Social Security) privatiseerimise eest; samasugust pensionireformi taotleb ka Chirac. (Ameerikas on see juba osaliselt kehtimas riigiteenistujate IRA’de — st. Individual Retirement Account’ide — näol).
Ka võitluses kuritegevusega, mis Prantsusmaal on järsult tõusnud koos immigratsiooniga, võib täheldada teatavaid paralleele, ehkki USA-s on nüüd kõike-varjutavaks prioriteediks terrorismitõrje. Serfaty leiab aga sarnasusi Bushi ja Chiraci karmi siseministri Sarkozy vahel, kirjutades: „Oma võitluses (kuritegevuse vastu) ei kavatse M. Sarkozy olla peenetundeline. Tema strateegia kodumaal meenutab president Bushi oma välismaal: nimelt politseijõudude ülesehitamine ning rõhuasetus kuriteo ettehaaravale takistamisele, mitte vaid selle tagantjärele karistamisele.“ (WT, 19. juuni). Kuid võibolla tähtsam kõigest on Chiraci loodetav roll Euroopa integreerumisprotsessis. „Euroopa, mida Chirac taotleb, ei ole kujuteldav sellisena, mis oleks opositsioonis Ühendriikide ja NATO-ga,“ kirjutab Serfaty. See tähendab, et Ameerika-sõbralik riikide rinne, kuhu juba kuuluvad Inglismaa, Hispaania ja Itaalia, tugevneb nüüd Prantsusmaa võrra. Nende eesmärgiks on säilitada Ameerika juhtpositsioon Atlandi alliansis ning edendada Ameerika ja Euroopa koostööd. See on täispööre eemale tollest Ameerika vastasest, sotsialistliku näoga Euroopast, mille poole euroliit oli kaldumas prantsuse vasakpoolsete mõjul, eesotsas ekspeaministri, endise trotskisti Lionel Jospin’iga.
Balti riigid võivad seda uut lehekülge Prantsusmaa annaalides vaid tervitada.